Juhi lapse hingeelu

Sul on sageli alles kell kaheksa õhtul aega lõpuks lapsele otsa vaadata. Vahel jääb seegi tegemata, sest toss on lihtsalt väljas. Kuid töölt ära tulla ka ju ei saa… Psühholoog Aet Lass annab nõu, mida teha, et side lapsega ikka säiliks. Küsitles Heli Lehtsaar.

Millised on juhi lapse mured?
Juhtidel on sageli ajapuudus ja nad on korraldanud lapse päevakava nii, et see on täidetud igasuguste huviringide ja trennidega. Sisuliselt on laste vaba aeg trennidega kinni makstud.

See aeg, mis juht lapsega veedab, on üsna napp, ka sisu poolest – silmast silma vestlusi on väga harva. Ohtlikuks muutub olukord siis, kui laps tunneb end üksi või kui vanematel ei jagu aega ega tähelepanu oma last märgata.

Mida juhtidest lapsevanemad saaksid ära teha, et hoolimata ajapuudusest lastega siiski emotsionaalselt hea suhe säilitada?
Muidugi ei saa vanemad töölt ära tulla. Kuid lapsele on oluline teada, et ema või/ja isa on tema jaoks alati olemas, kui ta seda vajab. Kui laps enam ühel hetkel vanemale otsa ei vaata, siis tuleb huvi tunda, mis on juhtunud. Kui laps rääkida ei soovi, siis tuleb uurida ka selle põhjust – võib-olla on ta täna lihtsalt väsinud, aga võib-olla on tal mure, millest ta ei oska või ei taha rääkida.

Vanemad saavad oma käitumismustrit muuta, kui nad teadvustavad endale, et laps vajab tähelepanu. Arutage lapsega tema tuleviku teemal: kelleks ta tahab saada, millega ta sooviks tegeleda, millised on tema unistused. Unistamine ja unistustest rääkimine on väga olulised!

Mille poolest on Eesti juhid lastekasvatamises tugevad ja millest jääb vajaka?
Juhid oskavad tegelikult hästi oma pereelu korraldada ja juhtida. Vahel aga esitatakse lastele liiga kõrgeid ootusi või kiputakse neid liigselt õpetama – ka kõige targemad teevad aeg-ajalt vigu.

Enamasti on juhid ju head suhtlejad nii tööl kui kodus ning lapsed saavad suhtlemist õppida oma vanematelt peamiselt nende käitumise põhjal kodustes oludes. Vahel tasub endalt küsida, kas selline suhtlusviis, kuidas ma oma lastega räägin, tuleb neile tulevikus kasuks, ja esitada küsimus, kas ma endale sooviksin sellist vanemat, nagu ma olen oma lapsele.

Samas on juhid tavaliselt karjäärile keskendunud. Nad elavad lootuses, et kunagi asjad muutuvad, elu läheb rahulikumaks. Kahtlemata mõjutab see lapsi, kui vanemad on liiga palju tööle pühendunud.

Kas te kujutate ette, mis juhtub naisega, kui mees on otsustanud karjäärile pühenduda ning tema ülesandeks on kodus lapsi kasvatada? Naine on üpris varsti väsinud ja tüdinud ning tunneb, et ta on üksi jäetud. Sel juhul meeskonnatöö perekonnas ei toimi.

Milline oleks lapse seisukohast ideaalmudel, arvestades siiski tõsiasjaga, et vanemad peavad tööl käima?
See on loomulik, et vanemad käivad tööl. Aga kui paar otsustab saada lapse, siis peaks koos otsustama, et üks eluperiood ongi aeg, mis veedetakse peamiselt väikeste lastega. Kui tehakse otsus, et ema jääb koju, siis tuleks isadel vastutust jagada ning ema toetada. Jagada tuleb nii koosolemise, mängimise kui rääkimise aega – see tähendab silmast silma vestlusi, koos mängimist, lohutamist.

Minu tutvusringkonnas ei ole ühtegi naist, kes oleks lapsega kodus olnud kuni lapse kolmanda eluaastani. Tööle on läinud ka need naised, kel raha pärast poleks vaja olnud seda teha. Kas pilt, mida te oma töös näete, on samasugune?
Ei ole. Olen kokku puutunud väga teadlike naistega, kes ongi lastega kolmanda eluaastani kodus. Tõsi on see, et emad väsivad kodus olemisest ja kipuvad tööle, kuid väikelapse vajadus number üks on ema läheduse, armastuse, hoolimise, hoolivuse, tähelepanu järele. Kui vanem hiljem tööle läheb, siis ei mõjuta see last enam nii palju – kolmeaastane laps on valmis minema lasteaeda, et eakaaslastega mängida ja suhelda.

Kui väikelapseeas on ema ja/või isa kohalolek lapsele väga oluline, siis millal võiks vanem karjääri teha ja tööle pühenduda, kas kooliealise, 9-10aastase lapse puhul?
Jah, lapsed näevad, et vanemad pühenduvad millelegi ja keskenduvad õppimisele. Koolis käivale lapsele ei meeldi kodune ema või töötu vanem. Teismelised on suisa õnnelikud, kuid vanemad on pikalt tööl – nad saavad siis tegeleda oma hobidega. Kui lapsepõlv on olnud õnnelik, siis on hiljem palju vähem probleeme, ka siis, kui vanemad on hilise õhtuni tööga hõivatud.

Tooge palun näiteid nende laste probleemidest, kellel on liigselt tööle pühendunud vanemad?
Teismeliste etteheited oma vanematele on olnud sellised: kui mul oli ema vaja, siis polnud tal minu jaoks aega, aga nüüd on ema nagu ülekuulaja, järelikult lähengi kodust välja sõpradega aega veetma.

Lapsel võib vähene tähelepanu väljenduda norutundena, keskendumisraskusena, ka halva käitumisena. Ärevusega lapsi on samuti palju ning see avaldub lapse tervise kaudu: pea- ja kõhuvalud, küünte närimine, öine voodimärgamine, halb uni jne. Siin on lahenduseks ärakuulamine, oskus kuulata laps lõpuni ja arvestada lapse emotsionaalsete vajadustega.

Mobiiltelefon ja internet on kaasa toonud pinnapealse suhtluse. Emal-isal tuleks leida aega, et ära kuulata, milline oli lapse päev, mida ta tegi ja mida õnnestumiseks pidas. Kuulamisoskus on arendatav ja tuleb muide ka igale juhile kasuks.

Vahel kipuvad väikelapsed kohe haigeks jääma, kui ema läheb tööle või pikemaks ajaks komandeeringusse. Kas see tuleneb ka psühhikast, hirmust emast eemaldumise ees?
Tundlikke lapsi on tänapäeval tunduvalt rohkem. Laps tajub ema ärevust ja tema alateadlik kaitseviis on olla haige, sest ta saab siis tähelepanu, mida ta muidu ei saa. See on tundlike laste puhul väga tüüpiline viis haigestuda kiiresti ja ka paraneda kiiresti. Kuid paranemise ajal vajavad nad vanemat.

Mul on üks tore kõnekas näide: üks ema ütles tööl, et ta ei saa koosolekule tulla, sest samal ajal on lapse emadepäevakontsert. Juht teatas, et koosolek oli ju ammu ette teada, ning soovitas, et keegi tuttav võiks kontserdi videosse võtta. Ema aga tegi ettepaneku, et hoopis koosoleku võiks linti võtta – selle peale muutis tööandja hoopis koosoleku aega.