Kuhu kaovad naised teel direktori kabinetti?

Kui Reet Wiseman (neiupõlvenimega Rein) nelja aasta eest Londonis juhtide coach’ina tegutsema hakkas, oli selles omajagu süüdi tema hea sõbranna Kanadast, kes sel alal töötas. Sõbrannal oli õigus – Reedal olid olemas kõik eeldused coach’i tööks. Ta oli selleks ajaks töötanud mitme firma tippjuhtkonnas üle 20 aasta ning muuhulgas juhtinud maailma suurima broneeringusüsteemide firma Sabre Holdingsi Kanada üksust. Kuna tema juured on pärit Eestist, algas kiiresti koostöö ka Self II tippkonsultantide Karin Hango ja Vahur Murutariga.

Reet ise ütleb, et coaching pole ei treening ega konsultatsioon. See on toetav tegevus, mis aitab juhtidel välja selgitada oma suuremad puudused ning jõuda nende põhjusteni. Ühtlasi on Reeda töö olla usaldusväärne partner tippjuhtidele, kes on sageli üksi oma muredega.

Coach’ist on abi ka siis, kui inimene võtab vastu esimese juhitöö või läheb juhiks uude firmasse. Me kõik kipume käituma uuel töökohal täpselt samamoodi nagu endises – see on olnud minu stiil, olen olnud edukas ja käitun seega nõnda ka uues ametis. Kuid just see – uue töökoha väärtushoiakute ja tavadega mittearvestamine – viib nii mõnigi kord läbikukkumiseni.

Reeda esimesed kunded olid tema endised kliendid, reisibüroode inimesed. Ta ütleb ise, et on suur sotsiaalvõrgustiku pooldaja. Ehkki paljudel meist on raske ja ebamugav võõraste inimestega juttu alustada, on just networking arenemiseks ja tegevuse laiendamiseks väga tähtis.

**

Kuhu kaovad naised teel direktori kabinetti?

Miks ikkagi on nii, et naised on koolis edukamad kui mehed, aga tippjuhi ametisse jõuab neid ometi nii vähe? Oma kogemusest räägib Reet Wiseman, Londonis elav eestlannast coach, kel selja taga 20 aastat tippjuhi karjääri Põhja-Ameerikas, Euroopas ja Lähis-Idas.
Miks naiste karjäär nii tihti takerdub?
Tõepoolest, naisi kohtab juhiametis endiselt vähe, ehkki viimastel aastatel on jäänud mulje, et nad on meestega võrdsemaks muutunud. Inglismaal on vaid 12% firmasid, mille juhatuses on naisi.

Minu arvates on üks põhjus selles, et kuna reeglina on juhtpositsioonidel mehed, siis ei söanda naised nende kui mentorite poole pöörduda ja nad unustatakse sageli ära. Teine põhjus on see, et naised ei räägi endast nii palju kui mehed. Nad on palju tagasihoidlikumad ja ei paista seetõttu nii silma – see omakorda tekitab mõtte, et ju ma siis ei ole piisavalt hea, et juhiks saada. Seega nad ei proovigi üldse juhikohta saada.

Lisaks kõigele on paljudel naistel veel üks täiskohaga töö, kodune majapidamine ja pere. Nad peavad kell viis koju minema: lapsed tuleb lasteaiast ära tuua, õhtusöök tuleb valmis teha… Boss aga arvab, et nad ei ole tööle pühendunud, sest tegelevad sellega ainult 8 tundi päevas.

Inglismaal on hästi levinud komme, et pärast tööd minnakse välja õlut jooma. Naised saavad aga kaasa lüüa vaid juhul, kui nad on seda planeerinud ja muu elu selleks õhtuks ära korraldanud. Kui kolleeg hõikab kõigile kell neli, et läheks võtaks klaasi veini, siis jäävad naised kõrvale.

Naiste karjäärile aitaks kaasa see, kui tõsta nende enesekindlust ning õpetada neile, kuidas meeskolleegidega paremaid suhteid luua.

Kas see, kui naine on lapsega pikalt kodus, on ka üks põhjus, et ta ametikõrgendusest kõrvale jääb?
See, kui kaua sa lapsega töölt kõrvale jääd, on muidugi isiklik otsus. Kui minu lapsed sündisid, siis saime lastega kodus olla vaid neli kuud – Kanadas oli selline kord.

Kui naine soovib lapsega kolm aastat kodus olla, siis peaks firmajuht ühelt poolt aru saama, et laste kasvatamine on tähtis. Aga samas peaks naine tõsiselt mõtlema, mida ta saaks teha, et ta ei kaotaks oma professionaalsust ja kontakti tööga.

Mu poeg on praegu 22 ja tütar 25aastane. Aga kui nad väiksed olid, oli meil väga raske aeg: elasime Torontos, kuid firma peakorter oli Dallases, nii et ma pidin mitu korda kuus reisima. Ainus viis, kuidas ma seda teha sain, oli võtta lapsehoidja, kes elas meil kodus ja tegi ka süüa. Ma ei pidanud hommikul lapsi lasteaeda-kooli viima ega kell viis õhtul koju tormama.

Läksin tihti hommikul kella seitsmeks tööle ja jõudsin tänu sellele palju asju ära teha, enne kui teised poole üheksaks kontorisse tulid. Õhtuti läksin sageli juba poole kuue paiku koju, nii et sain vähemalt õhtusöögi ajal koos lastega olla ning neid koolitööde tegemisel abistada. Kui lastel olid koolis etendused või kontserdid, siis panin need aegsasti oma kalendrisse – nii ei pidanud ma kunagi viimasel minutil kliendiga kohtumist ära muutma.

Kas vastab tõele, et naine peab olema mehest peajagu tublim, et pildile jõuda? Või on see pelgalt naiste ettekujutus?
See oleneb palju firmast. Kui juhtkonnas on näiteks 12 meest ja kaks naist, siis tunnevad naised sageli, nagu oleksid nad mikroskoobi all. Nii kui midagi valesti teed, vaadatakse kohe sinu otsa ja öeldakse: sa oled ju naine, sa ei tea, kuidas asjad käivad.Ma ei ole psühholoog, aga olen lugenud, et naised mõtlevad rohkem sellele, et keegi jälgib neid.

Täisversiooni loe Directori veebruari numbrist.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s