… aga kardan sellele ettepanekule ei öelda!
Kuni selle päevani läks mul enda arvates tööl päris hästi. Olin osakonnajuhataja töösse sisse elanud ja hoolimata pingelisest eelarvest asi sujus. Kuigi nädala lõpuks tundsin ennast tühjaks pigistatud sidrunina, aitas sportimine laupäeval ja kodune vaikelu pühapäeval energia taastada.
Olin oma töötajate seas omandanud karmi, ent õiglase juhi kuulsuse. Ülemuste ning omanikega moodustasime konstruktiivse meeskonna. Arutasime regulaarselt strateegilisemaid plaane, kuid minu osakonna juhtimisse nad igapäevaselt ei sekkunud. Mul oli vabadus oma parima äranägemise järgi asju kujundada.
Muidugi sai neil koosolekutel tihtipeale aruteluga oma osakonnast kaugemale mõeldud ja kogu ettevõtte mastaabis plaane tehtud. Ohumärgiks oli ilmselt juba see, et omanikud hakkasid paljude otsuste tegemisel otse minult nõu küsima. Kui nad mind lõpuks vestlema kutsusid, siis polnud minu üllatuseks teisi juhte üldse kohal. Minult küsiti otse, mida ma arvan ettevõtte arengust ja probleemsetest kohtadest. Vestlus oli tegelikult lühike – põhiline sõnum oli see, et praeguse juhi kohta pakutakse mulle. Veel sain teada, et minu osakonda ootab niikuinii ees teistega liitmine ning selle juhtimist ei jätku kauaks. Ka järelemõtlemisaega ei antud kauem kui üks päev, sest asjaga olevat kiire.
Lahkusin koosolekult segaste tunnetega. Mul ei olnud sellist ambitsiooni. Loomulikult olin ühtpidi meelitatud, et minu haridust ja töökogemust nii hinnatakse. Eneseuhkust kõditas seegi, et ettevõttes on tööl teisigi osakonnajuhatajaid, kes samuti hea hariduse ja pikaajalise tööpanusega, kuid pakkumine tehti just mulle. Kindlasti tooks uus ametikoht kaasa ka pisut suurema sissetuleku ja muud hüved, nt lahkumishüvitise näol, mis juhatuse liikme lepinguga on tagatud võimaliku teede lahknemise korral. Ja elulookirjelduses oleks ju ka kena kirjutada järgmisena ametinimetuseks „juhatuse liige“.
Teisest küljest hakkas mul otsaesine murelikult kortsu tõmbuma, sest nägin ennast juba tulevikus kõigi nende probleemide keskel, mille olemasolust mul seni aimugi polnud. Ka pakkumine ise polnud esitatud eriti meeldivalt. Kõlama jäi, et ettevõttel on probleeme, praeguse juhtkonna tööga ei olda rahul, otsustama peab kohe. Sinna juurde veel ähvardus, et minu jätkamine praegusel töökohal pole enam võimalik.
Olen küll ettevõttes töötanud pikka aega, aga teiste osakondade spetsiifikaga pole vajadust olnud tegeleda. Kas ma saaksin hakkama teiste, tehniliselt keeruliste valdkondadega? Uus ametikoht nõuaks ka suhtlemist välispartnerite ja ajakirjanikega. Kas oskan nendega õigesti käituda, et ei tekiks valestimõistmisi ja ma ennast ei naeruvääristaks? Oleme senise ülemusega head sõbrad olnud. Kas see ei tundu reetmisena, kui ma nüüd tema koha vastu võtan? Ja kui ma oma ülesannetega hakkama ei saa, siis ei ole mul ilmselt enam võimalust jätkata selles ettevõttes osakonnajuhataja, vaid pean hakkama mujalt tööd otsima. Kui teised osakonnajuhatajad kuulevad minu edutamisest, kas nad toetavad mind juhina või jääb neid närima kadedus ja ma pean hakkama ennast tõestama, et koostööd saavutada.
Loomulikult olen mõelnud tulevikus edasi areneda ja paremale tööalasele positsioonile tõusta. Olen selleks töö kõrvalt õppinud ja teadmisi omandanud. Kui ma vaatan täna Eesti ettevõtete juhte, siis ei tunne ma ennast nendega võrdsena. Olen liiga noor ja puudub kogemus, et võtta nii suurt vastutust. Ja kui proovin ning asi untsu läheb, siis kuhu mul on edasi tööle kandideerida? Juhtide pink on pikk, enne mind on seal kogemustega vanad tegijad, kellega peaksin hakkama konkureerima.
Puhata pole ma niikuinii viimased kolm aastat saanud. Kui võtan koha vastu, siis on kindel, et ka järgmised paar aastat ei saa ma puhkusele mõelda. Kodus on niikuinii probleem, et olen liigselt tööle pühendunud ja veedan aega lähedastega palju vähem, kui võiksin. Raha pole ju tegelikult elus kõige olulisem, pealegi pole pakutud palgasumma ka mitte midagi erilist.
Selle unetu öö veetsin poolt – ja vastuargumente kaaludes. Mida hommiku poole, seda rohkem hakkas kukla taga tiksuma mõte nendest seni takerdunud asjadest, mida kohe muudaksin ja ära teeksin, kui koha vastu võtaksin. Järgmisel päeval koosolekule minnes tekkis hasart, et tahaks midagi ära teha ning näidata kõigile, et olengi hea!
Kas sul on olnud selline kogemus? Mida sina teeksid?
Director 