Mikk Tamme on töötanud Asper Biotechis ja Regios, õppinud äri ja majandust Stockholmi kõrgemas majanduskoolis nii Riias kui Londonis, Peterburis ja Singapuris. Ta on pikki kuid maailmas ringi rännanud. Kõige mõjusam kogemus on olnud aga budistliku filosoofia ja meditatsiooni kursusel osalemine Nepali kloostris. Kuidas ta nüüd ärile vaatab, sellest ta siin räägibki.
**
See on paras julgustükk, kui võtta Eestis ette teema, mis on kas või kaudseltki seotud religiooniga. Arvab ju enamik meist, et meie küll millessegi ei usu. Kui aga lähemalt mõelda, siis usume ju näiteks paberisse, mida rahakotis kaasas kanname; numbritesse, mida pangaportaalid näitavad; enamjaolt teadlaste ütlustesse, ajakirjandusse ning vahel isegi riigijuhtidesse. Kõik see ju on usk.
Sattusin pooljuhuslikult Nepalis budistlikku kloostrisse, kus toimus lääne inimestele mõeldud kuuajaline budistliku filosoofia ja mõtluse või meditatsiooni kursus. Mind üllatas, kui palju selles eluõpetuses või filosoofias meie igapäeva(äri)elus kasulikku teadmist on. Enamasti oli tegemist üldteada-tuntud mõtetega, mida inglise keeles kutsuksime common sense või mille peale paljud ütleksid ilma pikemalt süvenemata: “Ah, see on ju loogiline, ma tean seda.”
Kõik oleneb vaatenurgast
Aeg-ajalt on meil kombeks küsida, kuidas selle või teise asjaga siis tegelikult on. Või minna konverentsile ning kuulata tuntud esinejat ning uskuda, et tema saabki meile öelda, kuidas tegelikult turundust teha. Sama oli koolis ja ülikoolis – tundus, et nii mõnigi õppejõud või raamat oskas öelda täpselt, mida peaks mõnest nähtusest arvama.
Vahel kui lähme tülli mõne töökaaslasega, keegi petab meid või teeb isegi meie suhtes midagi kriminaalset, on meil kombeks olla (tihti õigustatult) pahased ja öelda, et küll on tegemist halva inimesega. Kuid budistliku maailmapildi kõige võimsamaid mõtteid on sellise kindla reaalsuse, kuidas asjad tegelikult on, puudumine. Kõik oleneb vaaternurgast.
Mul on üks endine töökaaslane, kes oli oma alal kõva tegija, kuid tal oli soov teiste arvelt edasi liikuda. Meie koos töötamise ajal päädis see konfliktiga ning minu tunded tema suhtes olid väga negatiivsed. Tundsin, et tegemist on halva inimesega, ja ei saanud aru, miks keegi peaks temaga üldse tahtma koos midagi teha. Kuni hakkasin sellele teemale mõtlema eespool nimetatud vaatenurkade kontekstis.
Jah, tema ja minu huvid olid erinevad ning seetõttu olid tekkinud meil tugevad lahkarvamused. Aga kas ta oli ikka halb inimene? Ta kasvatas mitut väikest last, olles hea lapsevanem ja võttis ette mitmeid projekte, mis teiste elu paremaks teevad. Kui seda suuremat pilti vaadata, siis oli see minu lähenemisnurk temale, mis jättis mulje, nagu tegemist oleks halva inimesega. Ta perekond, sõbrad, paljud teised töökaaslased aga nägid temas teisi külgi ja arvasid, et ta on suurepärane inimene.
Just samamoodi on meie arvamustega näiteks filmide, reklaamide, dokumentide, esitluste ja kõige muu kohta. Mõni inimene peab näiteks presentatsiooni, kus on 72punktise tähesuurusega kirjas paar sõna, väheinformatiivseks või isegi mõttetuks. Aga väga nõrga nägemisega inimese arvates on see ettekanne lausa geniaalne. Eriti hästi tulevad need olukorrad välja avaliku elu tegelaste, näiteks poliitikute puhul.
Ma tean ju meediast ja sõpradelt, et Andrus Ansip pole osanud valitsust juhtida ning Edgar Savisaar on korrupeerunud. Kõik räägivad seda ning mul tekibki vaimupilt, et just sellised nad ongi kogu aeg. Kuid kas pole võimalik, et neil on veel palju muid omadusi? Selliseid, mille tundmisest mul kasu oleks? Kas ma oma ühekülgse eelarvamusega nende suhtes ei summuta mitte võimalust õppida või avatud mõttega diskussioonile läheneda?
Märkamatult on mul kombeks omistada inimestele, asjadele, nähtustele, ideedele kindlad sildid. Uskudes, et tegelikult nii ongi. Tihti seda endale teadvustamata. See aga võib osutuda vigaseks arvamuseks, sest kõik sõltub taustsüsteemist, olukorrast, minu enda suhtumisest ja motivatsioonist.
Minu suuremaid õppetunde budistlikust filosoofiast on arusaam, et meil kõigil on oma vaatenurk (vahel ka mitu), mille tugevusest võib mul teadlikkus puududa. Praktilise hakkamasaamise pärast tuleb aeg-ajalt oma kogemust üldistada, kuid selle juures tasub alati meeles pidada, et see on üks vaatenurk, üks teooria, üks suhtumine…
Täisversiooni loe Directori suve numbrist.
Director 