Super Arno muudab reegleid

Hollandlane Arno Pijpers on imeline nähtus Eesti jalgpallis. Rahvuskoondise peatreener on pannud eestlased mängima ründavat jalgpalli, samal kui tema kriitikute sõnul võrdub see enesetapuga. Hanno Tomberg kirjutab, milliseid nõudmisi sõnakehv Pijpers meestele esitab. Ühed olulisemad neist on oma peaga mõtlemine ja enesekontroll.

Pijpersi endine koduklubi Rotterdami Feyenoord mängis tänavuses UEFA finaalis üle Dortmundi Borussia 3:2, kuid mäng kujunes hollandlastele raskeks. Feyenoord asus kohtumist juba esimesel poolajal 2:0 juhtima, lisaks eemaldati üks Dortmundi mängija. Iga Saksa või Hispaania klubi treener oleks sellisel seisul valinud teiseks poolajaks kaitsetaktika. Kuid mitte Feyenoordi treener, kes sundis oma mängijaid ründama, vaatamata sellele, et teise poolaja alguses lasti lüüa endale värav. “Selline ongi Hollandi jalgpall, mida ka mina esindan,” kinnitab Pijpers. “Mängimisel pole mõtet, kui soovitakse ainult seisu hoida,” lausub Eesti koondise peatreener.

Eestlastel oli Pijpersi põhimõtete ja mängustiiliga alguses raske kohaneda. Enne hollandlast oli meeskonna eesotsas Skandinaavia kooliga Teitur Thordarsson. Teda Eesti ajakirjandus armastas. Teitur pidas ka ise vajalikuks ajakirjanikega häid suhteid hoida ja neid pidevalt meeskonnas toimuvast teavitada. Tema taktikepi all valmistas Eesti koondis kaks korda tõsist peavalu šotlastele, kuid islandlane jäi meelde kui kaitsemängule pühendunud jalgpalli esindaja.

Pijpers tunnustab eelkäijat selle eest, et too ehitas meeskonna tühjalt kohalt üles. “Ta valmistas aluspõhja ette,” nendib Pijpers. “Mängijatel olid olemas peamised taktikalised ja tehnilised oskused.”Samas väidab Pijpers, et koondise areng jäi Thordarssoni käe all seisma.

ESIMENE REEGEL – SEADA VÕIMETEKOHANE ÜLESANNE. Pijpers koostas 2000. aasta lõpus parajasti Hollandi jalgpalli viie aasta arengukava, kui sai ootamatu tööpakkumise Flora presidendiltAivar Pohlakult. Neljaliikmelise perekonna pea oli enne nõusoleku andmist vaid kahel korral Eestis käinud. Hollandi peatreener Louis van Gaal hakkas aga kõva häälega naerma, kuuldes, et tema abi kavatseb asuda juhendama Eesti koondist. Kuid seitse kuud hiljem, mullu suvel, seisis Pijpers Lilleküla staadioni avamängus vastamisi oma endise peatreeneriga.

Eesti kasuks otsustama sundis hollandlast tema enda sõnul soov luua midagi uut. Tänaseks on Eesti meeskond võitnud Venemaad ja Saudi Araabiat ning mänginud Hollandiga pea terve mängu kui võrdne võrdsega. Pijpers tunnistab, et tema esimene ülesanne oli mängijate mõtlemist muuta. Selles, et Hollandi koondise mänguskeem kolme ründaja ja kolme poolkaitsjaga on parim, polnud tal kahtlust. “Üritasin mängijatele selgeks teha, et pole mõtet esimest söötu kohe pikalt ette mängida,” räägib Pijpers.

Thordarssoni mänguplaani asendamiseks näitas ta võimalusi teistmoodi mängida. Palli toimetamisel ründajateni osalevad praegu kõik väljakumängijad. Paljudel juhtudel kannab Eesti koondis rünnaku paremalt tiivalt vasakule väravavahi kaudu. Väga julge mõte treeneri poolt, kes on saanud vaid ühes koondise mängus kasutada põhiväravavaht Mart Poomi. “Jalgpallis nagu ka tehases on tähtis, et meeskond saaks oma ülesandest aru,” avab Pijpers treeneritarkust. Kui inimesed ei saa oma ametis aru, mida neil tuleb teha, ei ole ka tööl tulemust. “Väravad, mida me venelastele lõime, ei sündinud niisama. Mängijad teadsid, mida neil tuleb antud hetkel teha,” lausub treener. Samas rõhutab Pijpers vajadust anda mängijatele nende võimetele vastavaid ülesandeid.

Hollandlane ei unista, et Eesti koondis pääseks lähiajal maailmameistrivõistluste või Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile. “See on utoopia”, leiab ta. “Vaadake, kui vähe teid on, teistel riikidel on mängijate valik palju suurem…Treenerina on minu jaoks väga tähtis koostada meeskonnale selline strateegia, mida nad on võimelised täitma,” lausub Pijpers. Ta tunnistab, et seda on raske teha, kuna avalikkus, pealtvaatajad ja klubi juhtkond nõuavad treenerilt kogu aeg järjest enamat. „Venemaad ei ole võimalik kaks korda järjest võita,“ lausub Pijpers. “Kui me aga püstitame meeskonnale sellise ülesande, ei tohi mängijatele avaldada sellist survet, et nad hakkaks tegema väljakul asju, milleks nad võimelised pole.”
Pijpers ei nimeta võitu Venemaa vastu üleloomulikuks. Meeskond on pooleteist aastaga arenenud nii palju, et on võimeline Venemaad võitma, leiab treener. Kuid ta lisab, et neilt ei saa nõuda selle ülesande täitmist igas mängus.
TEINE REEGEL – MÄNGIJA PEAB ISE MÕTLEMA. Eesti koondise jalgpallurid mäletavad, et alguses oli väga raske aru saada, mida uus treener neilt nõuab. “Ta räägib mängijatega väga vähe,” tunnistab kapten Martin Reim. Esimestel treeningutel valitses seetõttu teadmatus, kas nad sooritasid treeneri soovitud harjutusi hästi või mitte. Pijpers pole oma stiili eriti muutnud, leiab abitreener Janno Kivisild. Kolm treenerit analüüsivad küll lõppenud mängu omavahel, mängijad aga kuulevad peatreeneri käest vaid napisõnalist hinnangut. “Kui iga mängija saab aru, mida peab tegema, saab ta ka aru, mida ta valesti tegi,” arvab peatreener.

Teitur Thordarsson üritas enamiku meeskonda ja mängijaid puudutavaid probleeme ise lahendada, kaasa arvatud mängijate eraasjad. Pijpers on rollid väga täpselt ära jaganud. Janno Kivisild räägib, et igaühel on meeskonnas oma ülesanne ja peatreener hindab sooritust püstitatud ülesandest lähtuvalt. “Kui meeskond sellele vaatamata kaotab, et kõik täitsid oma ülesande, võtab treener süü endale,” lausub Kivisild. Pijpersi loogikat järgides oli ülesanne järelikult valesti püstitatud.

Pijpers heidab endisele peatreenerile ette, et Thordarsson ei püüdnud arendada mängijate loovust. “Kui meeskonnal tuli ise midagi väljakul mõelda, tekkisid probleemid,” hindab Pijpers. Eesti koondis oli hollandlase hinnangul juba poolteist aastat tagasi omandanud peamised tehnilised ja taktikalised oskused, loomingulisusest jäi aga puudu. Seda püüab Pijpers treeningute käigus muuta.

Hollandis juba 30 aastat tagasi juurutatud treeningmetoodika näeb ette, et jalgpallurid teevad kõiki harjutusi palliga. Eesti koondis ei ole uue peatreeneri käe all läbinud ühtegi kilomeetrit krossijooksu ega tõstnud jõusaalis kangi. Kõike saab arendada pallitrennis, väidab Pijpers. Pijpersi harjutused näevad ette konkreetseid mänguolukordi. Ta väidab, et sellisel viisil on igas harjutuses ühendatud füüsiliste, tehniliste ja taktikaliste oskuste arendamine ning mängijate omavahelise kommunikatsiooni parandamine. Seda püüab ta Eestis juurutada ka kõigi noortetreenerite seas.

Iga harjutust sooritatakse mitu korda. Treener ei ütle, mis läks valesti, vaid laseb mängijatel uuesti ja uuesti samu olukordi läbi mängida. Kui ta leiab, et sooritus oli väga hea, teeb ta väikese pausi, et mängijad saaksid selle meelde jätta. “Mängija peab mõistma, mida ta teeb ja kuidas ta seda teeb ning treeningul kaasa mõtlema,” väidab Pijpers. Treener leiab, et ta peab andma mängijatele vahendid, kuidas nad peaksid mängima, kuid see on nende mäng ja nemad peavad värava lööma. Pijpers leiab, et selles ongi tema suurim erinevus range mänguskeemiga Teitur Thordarssonist.
KOLMAS REEGEL – ENESEKONTROLL. Pärast ajaloolist 2:1 võitu Venemaa üle pidas Eesti koondis Nimeta baaris vägeva peo. Viimased pidutsejad lahkusid alles vastu hommikut. Viis päeva hiljem kaotasid samad mehed FC Flora särgis häbiväärselt 1:6 Narva Transile. “Loomulikult oli see halb, et kaotasime,” räägib Pijpers. “Sellise seisuga ei tohiks me alla jääda.” Samas tunnistab Pijpers, et pärast kaotust ta mängijatega ei praganud. “See oli vaid üks mäng,” põhjendab ta. Treenerina katsub ta mõista, et meeskond andis Venemaa vastu emotsionaalselt endast niipalju, et midagi enamat oli neilt raske soovida. “Treeneri kvaliteeti näitab ka see, kui suudad pärast taolist kaotust nentida, et selliseid asju juhtub,” ütleb peatreener.

Pijpers ei pea imelikuks, et jalgpallurid tarbivad alkoholi. Ta tunnistab, et on rumal järgmise mõtteavaldusega esineda, kuid ta ütleb siiski selle välja: “Arvan, see oli õige, et mängijad pidutsesid kõvasti pärast mängu Venemaaga,” lausub ta häbenemata. Ta lisab, et mõned mängijad, kes olid platsil kõvasti higi valanud, oskasid ka kõvasti pidutseda. “Ma rääkisin pärast Aivar Pohlakuga ja me mõlemad tunnistasime, et see võit oli pidu väärt,” räägib treener. Pijpers ütleb, et ta imestaks, kui jalgpallur läheks pärast suurepärast võitu koju, istuks üksinda ja mõtleks, et homme on jälle mäng. Võin kihla vedada, et selline suhtumine meeldib ka Eesti koondise mängijatele.

Pijpersi kodu on Hollandis. Ta ütleb, et seda riiki iseloomustab avatus ja tolerantsus. Hollandis peab väga palju inimesi mahtuma väga väikesele maa-alale, mistõttu inimesed peavad ka omavahel hästi läbi saama. Juhtimisteoreetik Charles Handy iseloomustab töötajaskonna rahulolu uuringule tuginedes hollandlasi kui kõige rõõmsameelsemat rahvast Euroopas. “Hollandis võid sa osta marihuaanat igal tänavanurgal, kuid see ei tähenda, et peaksid muutuma narkosõltlaseks,” iseloomustab Pijpers enesekontrolli tähtsust. Ta väidab, et ka enamikul Hollandi jalgpallistaaridel on väga tugev enesedistsipliin. See on neil emapiimaga kaasa antud.
„Ma arvan, et Eesti jalgpallurid on äärmiselt motiveeritud ja distsiplineeritud,” lausub Pijpers. Kui ta võrdleb eestlasi Hollandi jalgpalluritega, tõdeb ta, et eestlased teevad kõvasti tööd ja on täielikult pühendunud oma alale. Floraga hooaja alguses liitunud, varem Rotterdami Feyenoordi kuulunud Surinami mängija Ray Frankel on Pijpersile tunnistanud, et eestlased lõhuvad treeningutel hirmsasti tööd teha ja treeningud Floras on tempokamad kui Feyenoordis.
NELJAS REEGEL – KEHTESTA ENDALE ISE REEGLID. Arno Pijpers ei leia, et ta on autokraatlik treener. Võib-olla tuleneb see vähesest peatreeneri kogemusest, võib-olla kodusest kasvatusest, et lastele ei saa kõiki reegleid ette kirjutada. “Kui sa pead mängijatele kogu aeg uusi reegleid selgeks tegema, juhindud oma töös vaid reeglitest,” lausub Pijpers. “On normaalsem, kui seletad poistele oma põhimõtted ära ja lased neil ise endale reeglid seada.”

Pijpers ei mäleta, et keegi tema käe all mänginud jalgpalluritest oleks rängalt distsipliini vastu eksinud. Lisaks Eesti koondisele on ta juhendanud Hollandi kuni kuueteist- ja kuni üheksateistaastaste noormeeste koondisi ja viinud ühe neist Euroopa meistrivõistlustel pronksmedalini.
Pijpers räägib siiski mõningatest meeskonnasisestest reeglitest, mida ta on kehtestanud. Näiteks üks neist on see, et kui keegi mängijatest jääb kusagile hiljaks, peab ta treenerile tordi tooma. “Ta võib tuua mulle väga odava või väga kalli tordi, vahet pole,” lisab treener lõbusalt. Teine reegel on, et kui mängijad on koos meeskonnaga väljakul või analüüsivad videosid, peavad nende mobiiltelefonid olema välja lülitatud. “Kui sa soovid luua head töökliimat, peavad mõned väiksemad treeneri seatud reeglid siiski olema,” lausub Pijpers.

Pijpersi reeglid puudutavad peamiselt seda, kuidas peavad mängijad käituma üksteise ja treeneritega. Nad peavad olema täpsed. “Kui sa neid reegleid murrad, tekivad probleemid,” teeb treener selgeks. “Kui keegi teeb aga mingi väga suure rumaluse, võin ma karistada väga rängalt.” Pijpers on määranud näiteks Hollandi noortekoondise liikmetele rahalised karistused selle eest, et nad mängisid oma kooli eest saalijalgpalli. “Kui oled professionaalne jalgpallur, pole võimalik osaleda mingis sõprusmängus oma kooliga,” põhjendab ta. Pijpers ei tee selles osas mingeid järeleandmisi, sest kui jalgpallur saab mõnes harrastajate mängus vigastada, mõjutab see kogu meeskonda.

Hollandlasest peatreener on valmis tarvitusele võtma ka kõige rangemaid meetmeid, kui mõni mängija seab tema rolli kahtluse alla. “Olgu ta või meeskonna parim mängija, sellisel juhul peab ta lahkuma,” ei jäta Pijpers kaksipidi mõistmise võimalust. Ta saab väga hästi aru kuulsa Manchester Unitedi peatreenerist Alex Fergusonist, kes saatis klubist ära hollandlasest keskkaitsja Jaap Stami. Vaatamata sellele, et Inglismaa mitmekordse meistri ja Meistrite Liiga võitja kaitseliin jäi tänavu hõredaks ja klubi ei võitnud ühtegi auhinda, peab Pijpers sellist otsust õigeks. Oleksin ka ise samamoodi talitanud, leiab ta.
“Loomulikult on iga mängija isiksus,” räägib Pijpers. “Mõnega neist on lihtne läbi saada, teistega raskem. Eriti tänapäeva tippmängijatega, kes elavad otsekui teises maailmas. Sellisel puhul tuleb mängijaga väga tõsiselt tööd teha ja talle selgitada, millist eeskuju ta teistele annab.”
VIIES REEGEL – VALDA PÕHIASJU HÄSTI. Pijpers tunnistab, et pole kunagi teinud probleemi sellest, et on pidanud pea poolteist aastat läbi ajama ilma Eesti koondise põhiväravavahi Mart Poomita. “See on sama, kui õhata mõne firmajuhi asemel, mida ma küll ette võtaks, kui mul oleks see või teine asi korras,” lausub treener. “Kui annaksite mulle Zinedine Zidane´i, oleks meie meeskond parem. Kuid Zidane´i pole siin.” Hollandlane räägib, et pani Martin Kaalma väravasse, kuna ta oli antud hetkel parim väravavaht Eestis. “Ütlesin talle kohe, et usaldan teda, kuna ta on parim, kes mul võtta on,” lausub Pijpers.
Ta lisab, et Kaalma arengule on kaasa aidanud ka see, et Viljandist pärit noormees on ise vaimselt tugev. “Lisaks sellele, et osutada mängija vigadele, tuleb teda ka kiita positiivsete asjade eest,” räägib Pijpers. Treener ei tohi tähele panemata jätta mängija häid külgi ka siis, kui kogu ajakirjandus süüdistab mängijat ühe rumala vea eest platsil. Ta ütleb, et loeb Kaalma plussiks väga suurt stabiilsust väravavahina. Pijpers toob paralleeli treeneriga, kes tema arvates peab järgima ühte lihtsat tõde. Kui tahad olla hea treener, pead tegema põhilisi asju ebanormaalselt hästi, avab Pijpers oma kreedo. Ta põhjendab, et kui igapäevastes asjades olla täpne, pole võimalik suurelt eksida.

Pijpers hindab oma mängijate juures seda, kas nad täidavad ülesandeid korralikult. Tal on senimaani hinges, et mängus Venemaaga jäid kõigile meelde vaid Andres Operi väravad. Pijpersi meelest vääris kaitsja Erko Saviauk vähemalt sama kõrget hinnet.
Treeneri meelest motiveerib mängijaid see, kui nad teavad täpselt, mida neilt nõutakse. Ta leiab, et klubides, kus treenerid karjuvad mängijate peale enne ja pärast mängu või vahetevahel ka mängu ajal, pole pallurid motiveeritud. “Kui selleks, et mängijat motiveerida, on vaja ta peale hirmsasti karjuda, on midagi väga valesti,” lausub Eesti koondise peatreener. Pijpersit ennast nähakse mängu ajal rahulikult istumas. Ka vaheajal riietusruumis ütleb ta mängijatele vaid paar soovitust. “Kui sa oled kahe poolaja vahel võimeline muutma meeskonnas kahte-kolme asja, oled sa saavutanud maksimumi,” väidab Pijpers.

Mängus Venemaaga tegi Pijpers vaheajal vaid ühe märkuse. “Mäletan täpselt, kuidas ütlesin Kristalile: “Marko, üks Vene poolkaitsjatest üritab pidevalt sinu selja taha pääseda. Mõtle selle mängija peale ja kui Andres (Oper) tuleb poolkaitsele rohkem appi, suudame mängu kontrollida,” räägib ta.
Oleksin võinud öelda selle veerand tunni jooksul palju rohkem, mida nägin, kuid see ei mõjutanud mängu käiku, selgitab Pijpers. Ta ütleb, et on saanud selles osas palju õpetlikku oma eeskujult, kuulsalt Hollandi treenerilt Rinus Michelsilt, kelle käe all ta töötas. “Pean suutma mängu meeskonna jaoks analüüsida ja kui ma selle asemel keen emotsionaalselt üle või vaidlen kohtunikega, ei täida ma oma ülesannet,” lausub Pijpers.

Eesti koondise peatreener võtab kaotusi väga tõsiselt. Tema väitel ei saa meeskonnal tulla palju tagasilööke, kui ülesanded on püstitatud õigesti ja hooaja vältel on selle nimel tööd tehtud. Pijpers ei poolda põhimõtet, et pärast kaotust tuleb võtta meeskond kokku ja otsustada, et nüüd tuleb teha kaks korda rohkem tööd. See ei anna tulemust, väidab ta. “Parem kasutada oma ajusid enne, kui töö kallale asutakse,” ütleb Pijpers. “Esmalt pead väga hästi teadma, mida tahad saavutada ja alles siis tuleb tõsiselt tööle hakata.”

Oma kõige ebaõnnestunumaks mänguks Eesti koondisega peab Pijpers maavõistlust Kasahstaniga, mis lõppes 0:0. Mäng peeti eelmise hooaja lõpus Tallinnas külmast kõvaks tõmbunud väljakul. “Võib-olla oli vale aeg sellist mängu korraldada, kuid see mäng möödus ilma igasuguste emotsioonideta,” tõdeb Pijpers.
Ja selline ei ole treeneri jaoks üks õige jalgpall.

Director, juuni 2002

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s