Päeva lõpuks on Egiptuses demokraatia

Mu hea keeletundlik sõber kurdab, et ei saa suitsetamist maha jätta. Sest iga kord, kui ta seda üritab, kriibib ta kõrva raadios-telekas või tööl väljend: … ja päeva lõpuks…. Mille peale ta närv üles ütleb ja ta jälle suitsu ette paneb. Olgu, see on tema probleem…
Mõni päev tagasi kuulis ta seda väljendit jälle, seekord välispoliitikasaates, korduvalt. Tahtsin tema ärritunud telefonikõne peale öelda, et kuulaku vähem raadiot ja käigu rohkem jalutamas…

Kuid siis sain sõnasabast kinni – see oleks ju käegalöömine. Me ju tahame, et keel ja selle semantiline ruum oleks ikka üheselt mõistetav. Me tahame, et üks eestlane ei peaks teise eestlase juttu vaikselt peas tõlkima, et sõnadest ikka mõte saaks. Ja et inimesi, kes sellistele toortõlgetele reageerides telefoni haaravad, oleks rohkem.
Päeva lõpuks, mis meil kulutulena eesti keeles levima on hakanud, on sedalaadi väljend, mis lõhub keelt, struktuuri, tähendust. Nagu iga eesti keelt emakeelena rääkiv inimene aru saab, ei tähenda ju pealkirjas väljendatud mõte seda, et terve päev nähakse vaeva ja päeva lõpuks on siis demokraatia Egiptuses olemas. See õnnestub ehk saavutada lõpuks või lõpptulemusena või mõne aja pärast…
Tundub pisiasi igasuguste tšillimiste, hängimiste, creep’ide jms kõrval, mida kõikjalt loeme-kuulme. Jah, need häirivad kõrva küll, kuid samas teame, et need on teisest keelest pärit sõnad ja just nii me neid võtamegi, pigem stiilivõttena. Olen kaugel sellest, et selliste sõnakeste kasutamist õigustada, kuid semantikat need siiski ei riku, ehkki osutavad muidugi rääkija napile sõnavarale ja keelelaiskusele.
Loodan, et päeva lõpuks ei hakka meil siin Maarjamaal kasse ja koeri sadama, vaid vihma tuleb ikka endiselt nagu oavarrest. Ja et me ei hüppa järeldustesse või veel hullem konklusioonidesse, et teisest keelest otse tõlgitud väljendite kasutamine on nii cool.

Karin Kastehein, Directori tegevtoimetaja