Kristina Mänd on juhtinud administratsioonidirektorina rahvusvahelise kodanikuühenduste liidu CIVICUS tiimi, organisatsioonis oli toona 35–40 töötajat 27st riigist. Ta on juhtinud ka sadade vabatahtlike tööd muusikaturneedel USAs ja Kanadas.
Sinu kolm nõuannet inimese värbamiseks välismaal – kas on mingeid erisusi, mida seni siseriiklikult toimetanud juht ei oska näha?
1. Loe esimesena läbi sooviavaldus ja siis kontrolli CVd. Võta alati ühendust soovitajatega ja kuula tähelepanelikult, mida nad sulle räägivad või rääkimata jätavad.
2. Lase kandidaadil lahendada ülesandeid. Juba tema valmisolekust ja suhtumisest näed sa rohkem kui CVst.
3. Tee nimekiri vähemalt kümnest inimesest, kellele saadad ülesanded, intervjueeri vähemalt kolme ja vajadusel mitu korda. Ära unusta, et oskused on õpitavad, väärtused ja suhtumine üldiselt mitte.
4. Siseriiklikul värbamisel ei küsita inimese vanust, perekonnaseisu jms. Need on isiklikud teemad, millel tööoskustega vähe pistmist. Rahvusvaheliselt soovitan intervjuu lõpuosas neid siiski küsida, sest näiteks pereinimesele tuleb vahel maksta kinni terve pere sõidukulud või viisad jms.
5. Kasuta võimalusel kohalike abi. Näiteks olid Indiast tulnud CV minu jaoks võõristavad, aga Indiast pärit kolleeg õpetas, millele tähelepanu pöörata ja millele mitte. Aitas kohe.
Kas oled pidanud kunagi oma teadmisi-kogemusi, mille toimimises raudkindel olid, rahvusvahelises kontekstis ümber hindama?
Jah, kolm asja. Esitleks, usu üle ei tohi nalja visata. Teiseks, söömisharjumustest tuleb lugu pidada, näiteks hoolitseda selle eest, et lahendatud saaksid nii lihasööja, taimetoitlase, koššertoidu kui teiste vajadused. Kolmandaks, kogu elu ei toimu põhjapoolkeral ja seda tuleb arvestada nii tööaja kui kohtumiste määramisel. Neljas asi siiski ka – Skype ja e-kirjad on toredad, aga nad ei asenda näost näkku suhtlemist.
Tegelikult inimesed ei olegi nii erinevad – loll on loll ja tark on tark, sõltumata sellest, kas ta tuleb Iraanist, LAVist või Venemaalt. Usun, et peamised erinevused tulevad inimeste enda väärtushoiakutest, nagu ausus, täpsus, kohusetundlikkus, empaatiavõime.
Mina soovitan olla kannatlik ja mitte arvata, et kui kõik tööl räägivad inglise keelt, siis saavad nad sõnadest ja lausetest ühtmoodi aru. Ära alahinda inimeste eneseväärikust ja -teadlikkust. Kui keegi on näiteks olnud varem oma riigis kõrgel ametikohal, kuid rahvusvahelises ühenduses on ta madalamal, siis ei pruugi ta kohe vastavalt käituda ja kamandab edasi. Suhtle, kuula, selgita ja ole kannatlik.
Allikas: Indrek Maripuu intervjuu Kristina Männiga, juhtimine.ee, 27.05.2011
Director 