Category Archives: Ajakirjast Director

Kurikaelad, lollid ja taibukad. Kuidas neid kõige õigemini juhtida?

Kui sa ei tea, kuidas erinevaid inimesi, eriti keerulisi tüüpe juhtida, siis ajavad nad kogu su visiooni uppi. Tuntud psühholoog ja nõustaja Henry Cloud pakkus tänavusel Global Leadership Summitil välja lahenduse. Loe Directori jaanuarinumbrist.

**

Mõni inimene sinu tiimis võib olla väga andekas, võib-olla isegi kõige andekam. Aga mõnikord ei lase tema kehv töö või suhtumine, mida ta levitab, sul öösiti magada. Eeldan, et sa oled juhina kena ja vastutustundlik. Sinutaolised inimesed mõtlevad tihti, et kõik inimesed sellel planeedil on samasugused kui sina. Paraku see nii ei ole. Psühhiaatria- ja juhtimisuuringud, samuti Piibel, näitavad, et kõik inimesed pole ühesugused ning kõiki, keda sa juhid, ei saa juhtida ühtmoodi. Kuid just nii kenad ja vastutustundlikud juhid teevad ja see ongi viga.

Räägin kolmest inimtüübist – ehkki mulle ei meeldi inimeste liigitamine, on see siinkohal asjakohane ja see kõik on kirjas ka Piiblis: inimesed jagunevad mõistlikeks (wise), rumalateks (fools) ja kurjadeks (evil). Kui sa oma ettevõtte lood, koosneb see reeglina alguses ainult toredatest inimestest, sest sa kaasad sõpru ja neid, kelle tausta sa tead. Mida suuremaks ettevõte kasvab, seda suurem on tõenäosus, et sekka satub ka mõni rumal ja õel inimene. Vaatame, mida teha tarkade, rumalate ja kurjade inimestega.

MÕISTLIKUD

Mõistliku-taipliku inimese tunneb ära selle järgi, et kui talle hakkab valgus silma paistma, siis ta teeb midagi, et see teda ei häiriks. Ta muudab midagi kas oma tegevuses või endas, et reaalsusega sobituda. Seda olukorda ilmestab järgmine lugu: müük ühes koeratoitu tootvas firmas ei edene sugugi ning omanik vallandab müügitiimi. Tööle võetakse uus meeskond, pakend tehakse ümber, kuid müüki ikka ei teki. „Vallandage müügitiim!“ kõlab käsk. Ja nõnda terve aasta. Viimaks teatab üks tegelane: „Koertele ei meeldi see toit.“ Mida mõistlik inimene sellises olukorraks teeks? Mõistagi muudaks koeratoidu retsepti…. Mõistlikel on veel üks omadus: kui sa juhid tähelepanu nende puudustele, siis nad on sulle selle eest tänulikud.

Kuidas käituda, kui su meeskonnas on mõistlikud inimesed? Räägi nendega. Anna neile tagasisidet ja head nõu. Varusta neid infoga. Aga nendega on ka üks juhtimislik probleem. Nad peavad sobima sellele ametikohale ja tööle. Sul võivad olla mõistlikud ja andekad inimesed, aga nendega pole midagi peale hakata, kui nad teevad valet tööd. Ühesõnaga: juhenda neid ja anna neile sobiv töö.

RUMALAD

Rumalad on sageli tulemuslikud ja karismaatilised. Ja just siin peitubki probleem. Tark inimene püüab ennast muuta, rumal inimene püüab tõde muuta. Seda saab mitmeti teha, näiteks nii: „See pole küll mingi suur probleem..“, „Ah, sa tähtsustad seda üle“ jne. Nad süüdistavad sageli teisi: „Kui sa vaid annaksid mulle rohkem võimalusi või ressursse…“.  Nende esimene reaktsioon on väliste põhjuste otsimine, nad ei ole tagasisidet kuuldes rõõmsad, sageli vastupidi. Nad teevad pärast üldkoosolekut oma koosoleku, et otsida liitlasi sinu vastu. Nii tekivadki lõhenemised.

Ma mäletan üht kohtumist, kus olid kohal tegevjuht ja turundusjuht. Neil oli just ebaõnnestunud ühe toote turuletoomine, suuresti seetõttu, et turundusjuht oli oma töö tegemata jätnud ja reklaam oli vilets. Kui tegevjuht selle kohta aru päris, hakkas turundusjuht kohe vabandama: „Telejaamad lubasid meile häid reklaamiaegu, aga tegelikult me neid ei saanud.“

Juht: „Aga telejaamadega tegelemine oli ju sinu vastutusala?“

Turundusjuht: „Jah, aga tootmisgrupp tegi nii ja naa ja selle tõttu kõik hilines…“

Ma ei pidanud enam lõpuks vastu ning sekkusin. Küsisin tegevjuhilt, mis tunne tal tegelikult on. Ta vastas: „Mul on lootusetuse tunne.“ – „Just,“ vastasin, „ja tead, miks? Sest probleem ei asu selles ruumis.“ Väga raske on lahendada probleemi, mis asub kusagil mujal. Rumalad ei näe seda probleemi ja ei võta seda omaks, ehkki sa loodad kena vastutustundliku juhina, et nad hakkavad sind ühel päeval kuulama. Jah, sa oled ühest või teisest asjast rääkinud 63 korda, aga äkki täna ikkagi on see päev!

Tegelikult pead sellest lootusest loobuma. Ei saa loota, et tulemus paraneb, kui teed iga päev ühte ja sama asja. Lõpeta rääkimine, sest sa pole enam olukorra eest vastutav. Sinu kui juhi töö on võtta juhtimine taas üle ja lõpetada see hullumeelsus.

Ütle inimesele otse: „Me oleme rääkinud sellest probleemist lõpmata arv kordi ja ma ei taha sellest enam rääkida. Ma ei tea, kuidas sulle tagasisidet anda. Ma olen üsna lootusetus olukorras. Kas tead, mida ma juhina pean lootusetus olukorras tegema? Ma pean kaitsma meie ettevõtet ja visiooni. Ning hoolitsema järgmise kvartali tulemuste ja firmakultuuri eest. Ma ei taha, et järgmine kord toote turuletoomine ebaõnnestuks. Palun ütle mulle, kuidas ma pean sinuga rääkima, et midagi tõesti muutuks. Ma tahan seda tõesti teada…“ Ole siin hooliv ja tähelepanelik, sest inimene võib olla rumal ka hirmu või häbi tõttu. Küsi ühtlasi, kuidas sa saad toeks olla.

Aga mis siis, kui ikka midagi ei muutu? Kirjelda täpselt, mis sel juhul juhtub – võib-olla peab inimene oma koha vabastama. Aga olgu tagajärjed rumala jaoks kergemad või raskemad, igal juhul kehtib siin järgmine põhimõte: ta ei muutu, kui talle on jäetud võimalus tõde ignoreerida. Rumalad muutuvad vaid juhul, kui nad tõe eest ei pääse ning tunnevad, et mittemuutumise valu on suurem kui muutumise valu. Aga see nõuab juhilt tugevat selgroogu, sest see võib olla üks raskemaid vestlusi, mida tal on tulnud pidada.

KURJAD INIMESED

Kui sa oled optimistlik, hooliv ja tore inimene, siis on sul isegi raske uskuda, et kurje inimesi üldse olemas on. Aga on ja nad tahavad põhjustada teistele valu ja ebameeldivusi. Olen näinud selliseid inimesi ka firma tippjuhtkonnas, sõrmega viibutamas ja käratamas: „Ma teen pihuks ja põrmuks! Ma lasen selle koha õhku!“

Mõnede inimestega lihtsalt ei saagi rääkida, sest nad on kurjad. Neid ei saa muuta tagasisidet andes. Nende jaoks on teine strateegia: seadus, relvad ja raha. Selliste inimeste eest tuleb end kaitsta ja nendega tulebki rääkida vaid advokaadi kaudu (sest ole igaks juhuks valmis – nad võivad su kohtusse kaevata). Olen ka näinud, kuidas mõnikord tuleb sellistele inimestele kutsuda politsei.

 

Kas tööandja peab teadma minu vanaema haigusest?

Vahel on mõni mure nii suur, et on raske oma käitumist kontrollida, olgu siis põhjuseks pingelised suhted, lahutus või pereliikme haigus. Kuidas siis tööl käituda? Siin on kaks näidet päris elust. Kirjutab Kristina Traks.  Loe Directori veebruarinumbrist!

**

Reklaamifirmas töötanud Diana (31): mul on kolleegide ees häbi

Olin selles reklaamifirmas töötanud üle 10 aasta. Mulle meeldis minu töö, inimesed ja õhkkond selles firmas. Olin saanud ametikõrgendust ja juhtisin nüüd inimesi, kellega varem olin olnud samal pulgal. Oma arust sain sellega hästi hakkama, sest tegelikult olin ka enne juba n-ö vaimne liider meie pundis.

Umbes samal ajal hakkasin võtma ravimeid ühe kroonilise haiguse vastu. Need olid kanged ja neil olid ka kõrvalmõjud, nimelt tekitasid nad unehäireid. Olin ööde viisi magamata, uinudes vahel alles kella nelja ajal, vahel ei saanud aga silmatäitki magada. Niimoodi nädalast-nädalasse ja kuust-kuusse. Olin kohutavalt väsinud, kergesti ärrituv ja kuri.

Tööl oli mul nüüd palju enam vastutust, pikemad ja pingelisemad tööpäevad. Ja mind piitsutas soov näidata kõigile, kui hästi ma oma uue tööga hakkama saan. Ma ei andnud endale armu, hoolimata sellest, et pidev magamatus tekitas juba mäluhäireid.

Mäletan, et ütlesin töökaaslastele sageli teravusi. Mis mõttes, et mina siin pingutan hoolimata magamatusest ja saan oma tööga nii hästi hakkama ning nemad venivad nagu lohed ja viilivad nii, kuis saavad! Koormasin oma endisi alluvaid tööga samamoodi nagu ennast. Olin väga nõudlik ja norisin tühiste pisiasjade kallal.

Algasid intriigid, öeldi üksteisele halvasti, tehti õelaid tagaseljakommentaare jne. Lubasin endale väljaütlemisi, mida üks osakonnajuht oma alluvate kohta kindlasti öelda ei tohiks. Mul on häbi nende sõnade pärast. Mitu inimest lahkus töölt ja hiljem sain teada, et nad olid teinud seda minu pärast.

Kõigest sellest ei saanud ma ise toona üldse aru. Alles hiljem, kui kurnav ravikuur ja kõrvalmõju oli lõppenud, mõistsin, et olin vahepeal olnud keegi teine ning seda kahjuks tööl oma kaaslaste peale välja elanud.

Mäletan hästi seda päeva, kui minu ülemus kutsus mind puhkuse ajal jutule. Läksin kohtumisele segaste tunnetega. Kas ma olen millegagi hakkama saanud? Kas ta tahab mulle ametikõrgendust pakkuda? Mingit uut ja kiiret projekti arutada?

Ülemuselt, kes seni oli minu tegemistesse väga toetavalt suhtunud, kuulsin aga, et minu vastu on töökaaslastel suured pretensioonid. Minuga olevat võimatu koos töötada, sest ma suruvat omi mõtteid teistele peale ega andvat hingamisruumi. Kamandavat ja käsutavat. Ja et sellepärast on parem, kui ma firmast lahkun.

Ma ei rääkinud oma ülemusele, miks ma selline olin. Võib-olla oleks pidanud. Kas see oleks aga midagi muutnud? Halvad sõnad olid ju juba lendu lastud…

Leian nüüd, et ükskõik mis eraeluline mure sul ka pole, sa pead suutma ennast nii palju vaos hoida, et ei ela seda teiste inimeste peale välja. Mul on oma toredatest endistest töökaaslastest väga-väga kahju ning samuti on nende ees häbi.

35aastase Eve lugu: terve meie osakond osales ülemuse lahutuses…

Meil on väga tore osakonnajuhataja. Ta hoolib väga oma alluvatest ja on hästi toetav. Temaga saab rääkida. Kuid vahepeal oli aeg, kus ta tõesti ajas meid kõiki siin hulluks oma käitumisega. See oli siis, kui nad abikaasaga lahutasid, jagasid kohtus vara ja lapsi. Ta ei rääkinud otseselt pereasjadest, aga me kõik teadsime, mis teoksil on. Ikka ju jutud käivad. Ja need tema telefonikõned oma abikaasaga! Nad tülitsesid telefonitsi ja tegid seda vahel mitu korda päevas. No mismoodi sa süvened töösse, kui sinust meetri kaugusel käib äge peretüli! Hästi piinlik ja vastik oli seda kõike kuulata.  

Otseselt ta meie peale oma pingeid ja halba tuju välja ei elanud, aga ega temast mingit erilist asjade otsustajat ega töötegijat ka polnud. Tihtipeale kadus ta pooleks päevaks hoopis kuskile ära, jagades tööülesanded meie vahel ära.

Ega me temaga ei rääkinud küll sellest, millisena tema käitumine tööl paistab ja kas kodused jamad segavad tal tööelu. Kindlasti segasid, vähemalt meid tema koduprobleemid küll häirisid. Aga see olukord lahenes kuidagi ise ära, ju lahutusvalu läks mööda ja elu edasi.

Psühholoogid leiavad, et tegelikult ei ole era- ja tööelu võimalik lahus hoida. Kui meil kodus on mingid probleemid, siis tahame või mitte, tulevad need ikkagi kaudselt tööle kaasa. Mõni inimene võib hakata teistele teravusi ütlema ning väga kergesti solvuda, teine on hajevil ega suuda tööle keskenduda jne. Mõni aga üritab tööga kompenseerida tühikut eraelus.

Nii vähe kui võimalik, kuid parasjagu
Üldiselt soovitatakse lähemaid töökaaslasi siiski teavitada oma kodustest muredest, sest siis on neil võimalik mõista, miks inimese käitumine muutub. Kuid samas ei maksa minna liiga hoogu, parem on seda teha nii vähe kui võimalik, kuid parasjagu. Kindlasti ei tohiks see muutuda pidevaks halamiseks.

Tööpsühholoog Taimi Elenurm ütleb, et inimene ei pruugi kohanemisraskustega üksi ja omapead toime tulla. „Eraelu probleemidest kõnelemine aitab enamasti jõuda sügavama inimliku kontaktini ning loob mõistmise. Oleme inimestena sarnased oma muredes ning suuremeelsus raskustesse sattunud kaaslase suhtes aitab meil tunda end paremate inimestena,” ütleb ta.

Teisalt aga sõnab ta, et on psühholoogi tööd tehes kuulnud palju lugusid sellest, kuidas tööandja ei oska, ei suuda või ei taha töötaja eraelu raskustega arvestada. „Allakäigutrepp, kus eraelu probleemidele järgneb töökoha kaotus, võib viia pikaajalise töötuseni. Sest uus traumaatiline kogemus probleemsel perioodil suurendab veelgi võimetust enesega toime tulla. Hingeliselt haavatud ja haiget saanud inimene ei julge pikka aega end enam kuhugi tööle pakkuda. Ravikulud depressioonist ülesaamiseks ning kulutused pikaaegse töötu ülalpidamiseks on kokkuvõttes suuremad kui toetusele kulutatud tööaja maksumus,” ütleb Elenurm.

Elenurme sõnul peaks eraelu murede tõttu vaimse tervise probleemideni jõudnud inimese toetamine ja tööellu tagasi toomine olema ettevõtte jaoks loomulik tegevus. Ta toob siin näiteks Saksa raudteeoperaatori Deutsche Bahn, kus töötajad saavad probleemide korral abi psühholoogilise kiirabi nõuandetelefonilt, tervisepsühholoogidelt ja koolitusprogrammi läbinud vabatahtlikelt.

 

Sul tuli hea idee. Kuidas see ellu viia?

Kuidas sa hea idee ära tunned? On see sära silmis, põnevus põues, mõte suurest kasumist, võimalus eemärgini jõuda… Mõtle see läbi – kui tead, mille järgi seda hinnata, siis tunned hea idee kindlasti ära. Mida sellega aga edasi teha, kirjutab Harald Lepisk.

Oh, mõte tuli!
Võta kasutusele märkmik ja kirjuta pähekaranud ideed sinna üles. Nii on nad sul alati silme ees ja sa saad nendega mängides oma ärivõimalusi vaagida.

Kas teeme ära?
Räägi ideest oma kolleegidele. Kui näed, et esmane poolehoid on olemas, siis kirjelda ideed täpsemalt, looge koos ülevaade ressurssidest ja pange kirja, kes mida tegema peaks.

Kuidas pihta hakata?
Jaota idee elluviimine väiksemateks etappideks ja määra konkreetsed tähtajad.

Kuidas hoogu hoida?
Iga idee elluviimise juures on oluline vahetu tagasiside (klientidelt, kolleegidelt…). Selleks et entusiasmi hoida, leppige kolleegidega kokku, et igaüks pakub välja näiteks viis uut ideed, kuidas kliendi tähelepanu köita.

Mida teha, kui asi ei edene eriti?
Kui tegutsemine ei ole siiski oodatud ärilist tulemust kaasa toonud, siis võtke aeg maha ja arutage, mida ja kuidas saaks paremini teha. Rõhuta, et pole olemas ebaõnnestumisi, on vaid tagasiside.

Kuidas võtta õnnestumistest maksimum?
Õnnitle ennast ja kolleege iga väiksemagi õnnestumise puhul: tähistage seda, patsutage üksteisele õlale ja olge tänulikud. Mõtle selleks puhuks välja mõni tore rituaal. See loob positiivse meeleseisundi ja aitab tulevikus sujuvamalt uusi ideid realiseerida.

Idee elluviimise etapid ja soovitused:

* Fookus – mis on kõige tähtsam
* Ressursid – mida saan kasutada
* Õnnestumised – analüüsi varasemat edu
* Erioskused – milles ma hea olen
* Sunni ennast – tekita pöördumatu vajadus tegutseda.
* Sea tähtaeg – konkreetne kuupäev, milleks ülesanne on täidetud.
* Eksperimenteeri – õpi jooksvalt tegutsemise käigus.
* Elimineeri ebaoluline – vabane sellest, mis ei vii edasi.
* Tükelda – jaota eesmärk selgeteks sammudeks.
* Täna südamest teisi tunnustuse eest.
* Märka head ka rasketes olukordades.
* Mõtle positiivselt.
* Pane kirja, millesse sa usud.
* Selged mõõdikud edu hindamiseks.
* Säti kõrgemad eesmärgid.
* Ära loobu – vii asi lõpuni
* Pole olemas ebaõnnestumisi, on vaid tagasiside.

Lugu ilmus Directori 2011. aasta septembrinumbris

Kriisiläbirääkimine

Eestis on olnud küllaga eriolukordi: kaaperdatud lennuk, vanglamäss, lapsed pantvangistanud isa, enesetapuähvardused, äpardunud rattamatk… Nendel puhkudel astuvad mängu eriväljaõppe saanud inimesed. Mida neilt n-ö ärilises tavaläbirääkimises õppida on, kirjutab Arno Baltin.

Meeskonnatöö
Kui ka mõnest põnevusfilmist jääb teistsugune mulje, on kriisiläbirääkimine alati meeskonnatöö. Inimene, kes eriolukorras teise poole või selle esindajatega suhtleb, on piiratud otsustusõigusega. Meeskond aitab ette valmistada (kogub teavet, analüüsib), hoiab läbirääkijal silma peal (inimene on ekslik) ja turvab teda, on talle alibiks (piiratud volitused).

Seda põhimõtet järgitakse meil kahjuks vaid osaliselt. Olen näinud/kuulnud järgmisi lahendusi: isegi kui meeskond saab ülesande läbirääkimised ette valmistada ja osa kollektiivsest ajust istub ka läbirääkimistelaua taha, asuvad juhid soleerima. Vahel ei võta nad vaevaks meeskonnatöö tulemustega tutvuda, visates tekstile pilgu peale viimasel hetkel enne kõneluste algust, mõnikord ei võta aga soovitusi arvesse.

Läbirääkijale tähendab meeskonnapraktika teatud hoiaku või suhtumise hoidmist: mitte mina, vaid meie. Nii et esindajale antud suunistes tuleb omavahel eelnevalt läbi rääkida, kokku leppida.

Vastaspoole hindamine
Enamasti tahetakse läbirääkimiste kaudu jõuda mingi käegakatsutava tulemuseni – selleni, et vastaspool teeks mingeid järeleandmisi (leevendaks näiteks pantvangide olukorda). Selle eest tahab ta midagi vastu saada. Nii toimub vahetus, vorst vorsti vastu. Esimene säärane vahetus võib olla isegi väga sümboolne (mingi lubadus, mille täitmist saab kontrollida) – see on vastaspoole ja temaga tekkinud suhte usaldusväärsuse kontroll.

Kriitiliseks küsimuseks on siin see, kas vastaspool suudab ratsionaalselt mõelda, mõistlikult arutleda ja sõna pidada. Siin on vaja hinnata esimese kontakti põhjal vastaspoolt, tema võimeid. See omakorda tähendab head kontakti loomise ja hoidmise oskust, valmisolekut ja võimet sisse elada vastaspoole maailma, tema seisundisse, oskust lugeda nii sõnade vahelt kui sõnatut käitumist.

Kuulamine
Uurimustulemuste põhjal on kriisiläbirääkijad kuulamisoskuste poolest mäekõrguselt teistest üle. Nad esitavad rohkem küsimusi, sõnastavad öeldut sagedamini ümber ja teevad vahekokkuvõtteid. Nad peegeldavad tagasi oma muljet teise poole seisundist.

Kuulamine on oluline kontakti loomisel, teise poole vajaduste väljaselgitamisel, kauplemisel ning lõpuks tema esialgsetest kavatsustest loobumise vormistamisel. Kriisiläbirääkijad õpivad kuulamisoskust väga ekstreemsetes olukordades. Neile tekitatakse kunstlikke segajaid ja takistusi teise poole kuulmisel ja kuulamisel, pannes nii proovile nende keskendumisoskuse, võime säilitada meelerahu ja selget mõistust.

Üks kuulamisoskuse juhtlauseid kõlab nii: „Kuula, mida ta ütleb, mida jätab ütlemata ja mida ta mingil põhjusel öelda ei saa!“ Lihtsamat teed pidi minek on lähtuda stereotüüpidest, kuulda seda, mida niigi teatakse ja leida lihtsalt kinnitust oma eelarvamustele.

Täisartikli leiad värskest jaanuari Directorist. Telli Director tellimine@directormeedia.ee või helista 625 1859

TÖÖTA VÄHEM!

23 võimalust, kuidas vähem töötada, aga rohkem jõuda

Kuida sama ajaga teha vähem, aga jõuda rohkem? Ühte võlulahendust pole, aga Leo Babauta toob sinuni 23 oma elus töötanud nõuannet. Vali vaid enda jaoks sobilikud välja. Lugu ilmus 2010. aasta märtsis.  

 

Üks eesmärk

Pane paika üks eesmärk, mida sa tahad sel aastal saavutada. Jah, ma tean, neid on sul umbes 12, aga tegelikult on raske enamale kui ühele täiega keskenduda, ilma et energia hajuks. Tee nii:

vali välja üks eesmärk järgmiseks 12 kuuks,

seejärel pane kirja eesmärk, mida täita 3–6 kuu jooksul ja mis viib aitab kaasa selle 12kuulise eesmärgi täitmiseni,

siis vali välja eesmärk, mida suudad täita 1-2 lähima nädala jooksul ja mis on omakorda seotud selle 3-6kuulise sihiga,

nüüd keskendu lühiajalisele eesmärgile ja pane sellesse kogu oma energia; kui see on saavutatud, siis sea järgmine lühiajaline siht, kuni oled saavutanud vahe-eesmärgi.

Otsi kirge

Kui sa leiad töö, mida tõepoolest armastad ja mille vastu sa tõelist kirge tunned, siis on järgmised nõuanded lihtsalt kirsiks tordi peal. Kui sa aga ei tee praegu tööd, mida armastad, siis asu kohe tegelema selle otsimisega.

Sa ei pea päevapealt töölt ära tulema – alusta lihtsalt otsinguid. Mõtle läbi, mis see on, mis sind tõeliselt huvitab. Räägi inimestega, kes tegelevad sellega, mis sind huvitab. Sea see aasta eesmärgiks, ja sellest võib saada parim aeg su elus.

 

Tööta kodus

Muidugi pole see mingi imelahendus. Aga mõtle läbi, kas sa tahaksid kodus tööd teha. Kui sa sellest oma ülemusega räägid, siis sea rõhuasetus kasule, mida firma sellest saab.

Sa võid leida ka mõne teise ameti, mis võimaldab kodus töötada. Võib-olla tundub see esialgu vähem tasuv, aga tegelikult hoiad sa ju kokku näiteks selle pealt, et sa ei pendelda autoga tööle ja tagasi, ei osta kalleid kontorirõivaid, ei käi väljas söömas jne.

 

Tule varem tööle

Kui kodus töötamine sulle ei sobi, siis proovi teha nii, et tuled 30-60 minutit või isegi veelgi varem tööle kui teised. See vajab ehk harjutamist, et ennast varem voodist välja ajada, aga sa võidad palju: pääsed hommikusest liiklusummikust, saad segamatult tööd teha, kuni teised töökaaslased kohale ilmuvad, võid asuda kohe asja kallale ja jõuad rohkem ära teha (ja kiitust teenida).

Tööta neli päeva nädalas

Kui sul on võimalik ise oma töögraafik kokku panna (või kui suudad ülemust veenda seda tegema), siis püüa teha nii, et vähendad tööpäevade arvu. Kui töötad neli päeva nädalas, siis distsiplineerib see sind ja sunnib efektiivsem olema: kui sa pead ikkagi oma tööülesannetega neljapäeva õhtuks ühele poole saama, siis keskendud palju enam sellele, mida on selleks vaja ära teha, ja viilid vähem.

Mis see on, mida sa vähem teed? Loed ja kirjutad e-kirju? Surfad niisama interetis? Lobised? Mängid kaardimänge? Need mõttetud asjad jäävad kõik tegemata, kui su aeg on piiratud.

Tööta 6 tundi päevas

Põhimõte on sama mis eelmise puhul, aga valida tuleks üks kahest. Mina isiklikult olen valinud neljapäevase töönädala, aga kõigile see ei sobi.

Nii et tule varem tööle ja mine varem ära, nii et su tööpäev kestaks 7st 13ni. Kui keskendud, on see täiesti võimalik.

Tööta 20 tundi nädalas

See võib kõlada võimatuna ja kui sa töötad täiskohaga, siis võib-olla ongi. Aga proovi teha nii:

1) tööta kodunt ja tee töö ära vähemate tundidega,

2) hakka eraettevõtjaks.

Olgu, ma tunnistan, et need variandid ei sobi igaühele, aga see kõik on siiski teostatav. Tunnistan ka, et kui oled eraettevõtja ja töötadki iseenda jaoks, siis kipud pigem tegema ületunde. Kui sa aga piirad oma töötundide arvu 20le, siis oled sunnitud keskenduma samamoodi, nagu eeldab neljapäevane töönädal. Kui suunad oma tähelepanu ülesannetele, mis on tõesti tähtsad (vt järgmist punkti), saad 20 tunniga nädalas väga palju tehtud.

Kõige tähtsamad ülesanded

Tee endale iga hommik nimekiri kolmest asjast, mis on kõige olulisemad, mida sa tahad sel päeval ära teha. Vähemalt üks neist peaks olema seotud selle ühe suure eesmärgiga, mis sa endale välja oled valinud. Teised kaks võivad olla mingid asjad, mida oled edasi lükanud, või mõni suure projekti lõpetamisega seotud tegevus.

Ideaalis on need kolm asja tõepoolest väga olulised –  midagi sellist, mis toovad sulle pikaajalise tunnustuse või korraliku sissetuleku. Seejärel keskendu täiega nendele kolmele asjale, et need tõesti ka täidetud saaks. Kõige parem on see plaan panna kohe esimese asjana hommikul paberile,  enne kui muud asjad peale tulevad. Muidugi võid valida ka rohkem kui kolm olulist asja, aga mina olen leidnud, et mulle sobib just kolm.

Kogu see kribu-krabu kokku

Sageli on sul terve hunnik väiksemaid ülesandeid, mida sa pead ära tegema, aga mis pole nii tähtsad: e-kirjad, paberid, telefonikõned jms. Selle asemel et neid väikseid asju jupikaupa kogu päeva lõikes teha, mis tähendab, et need katkestavad kogu aeg su tegevust ja jahutavad su tähelepanu tähtsamatelt ülesannetelt eemale.

Kogu need väiksed asjad kokku ja tee ühekorraga mingil konkreetsel ajal ära. Koosta nendest asjadest väikene nimekiri, võta selle jaoks tunnike (või nii palju, nagu sulle sobib) ja hakka otsast pihta nii kiiresti kui võimalik, kustutades neid siis punktikaupa nimekirjast maha.

Tööta üks päev nädalas kodus

Kui sa ei suuda veenda ülemust, et ta laseks sul täisajaga kodus töötada, siis proovi jõuda kokkuleppeni ühe päeva osas. Teata talle alustuseks, et oled haige, kuid teed siiski kodus tööd. Või ütle talle, et sa tahad  järele proovida – see on kõigest üks päev nädalas,  – ja sa arvad, et see teeb sind produktiivsemaks.

Täiendav töö vabakutselisena

Mina teen seda ja teenin nii lisasissetulekuna 2000 USD kuus. See on lisatöö, mis aitab mul maksud (ja laenud) ära maksta.  Ja kui see vabakutselise töö sulle tõhus tundub, siis võid sellest lõpuks oma põhilise töö teha.

Kui sa seda teise tööna teed, siis eralda selle jaoks iga päev kindel aeg. Mina kasutan selleks varahommikuid (tõusen tunnike varem), lõunaaja, mingi osa tööajast (ülemuse loal) või õhtuid. Nii teenid sa kopsaka lisasissetuleku ja oled liikumas eraettevõtja tee poole.

Toidukotike kaasa

See ei ole muidugi midagi sellist, mis su elu totaalselt muudaks, aga mina võtan alati lõunaks midagi tööle kaasa: võileiva, eelmise päeva toidu ja mingit snäkki, näiteks puuvilju. Miks see hea on? Esiteks säästab see üsna palju raha (usu või mitte – paar tuhat aastas) ja teiseks muidugi aega. Mina kasutan selle aja vabakutselise töö peale, millest siin ülalpool juttu oli.

Vänta tööle ja tagasi

Jällegi – see ei muuda just su elu, aga kui käid kas või paar korda nädalas jalgrattaga tööl, siis hoiad kokku bensiini pealt, vähendad stressi, mida tekitavad liiklusummikud, ja teed lisaks kõigele ka trenni. Pesemisvõimalus tööl teeb asja kindlasti lihtsamaks.

Võta endale projekte, mis nõuavad tõelist professionaalsust

Kui sa täidad rutiinseid tööülesandeid, siis võid sa ju vahel ülemuselt tunnustust pälvida, kuid päris kindlasti ei vii see sind eriti kaugele ega tee sinust veel staari. Paku parem välja, et lööd vabatahtlikuna kaasa mõne suure projekti juures või paned ise käima mõne, mis teeb nime nii sulle kui su firmale.

Kui sa selliseid projekte hästi teed, siis mõjutavad need tohutult sinu edasist karjääri ja elu. Nende projektidega seotud ülesanded peavad kuuluma sinu kõige tähtsamate ülesannete hulka. Kui võtad endale suuri  projekte, siis oled ilmselt produktiivsem pool päeva töötades, selle asemel et nokitseda 10 tundi päevas ülesannete kallal, mis järgmisel nädalal kellelegi korda ei lähe.

Tee mõned asjad oma äritegevuses automaatseks

Kui sul on oma äri või sa ajad seda põhitöö kõrvalt, siis leia võimalusi, kuidas seda võimalikult palju automatiseerida. Kõike saab sisse osta, alates tootmisest kuni postituse ja reklaamini, rääkimata tellimissüsteemist.

Anna oma töötajatele volitus teatud asjade üle otsustada (teatud piirangutega, sinu kehtestatud reegleid järgides), ilma et nad peaks iga kord sinult kinnitust küsima. Nii astud sina kui pudelikael teelt kõrvale. Sina pead nüüd ainult kontrollima aeg-ajalt, et asjad jookseksid  sujuvalt ja et raha su kontole laekuks.  Mõnus!

Pane palgatõusu osa panka hoiule

Kui oled palgakõrgendust saanud (kui seda ei ole mõnda aega juhtunud, siis peaks tegema midagi, et see juhtuks, vt nt punkt 14), siis vaata, et sa kulutusi ei suurenda. Pane palgakõrgenduse osa panka hoiule (kõrge intressimääraga), tee selleks eraldi konto ja las see toimub automaatselt iga kuu. See ei tõsta küll sinu produktiivsust, kuid tugevdada kindlasti su majanduslikku stabiilsust.

Tee laud puhtaks

Segamini laud annab ehk tunnistust sinu loovast vaimust, aga minu kogemuse põhjal (olen proovinud teha tööd nii segamini laua kui puhtaga) on korras laud palju rahustavam ja aitab seega olla produktiivsem. See vähendab kogu seda visuaalset virrvarri ja laseb keskenduda käsilolevale ülesandele. Ma tean – laua korrastamine võtab tohutult aega, aga see on pingutust väärt.

Võta kõik paberid (kõik!) laua pealt ära ja pane need kirjadekasti või kausta. Nüüd hakka neid otsast süstematiseerima, üks ühe järel, algusest lõpuni. Tee nende peale sellised märkmed: säilitada, tegutseda, delegeerida, prügikasti, to-do nimekirja jne. Klammerda need ja aseta sahtlisse. Iga kord, kui sa sinna midagi lisad, korrasta samas seda sahtlit. Nüüdsest liigub kõik sinna sahtlisse ja sealt välja kirjeldatud viisil, etappide kaupa.

Jaga ülesanne osadeks

Kui mingi projekt või ülesanne tundub liialt heidutav, siis jaga see väiksemateks alamülesanneteks ja keskendu esimesele ülesandele, mille pead ära tegema. Kui sul on näiteks ülesanne “Teha uuring ja koostada aruanne“, võid sa lihtsalt otsida kolm allikat internetist. Loe need läbi ja tee märkmed.

19. Delegeeri

Saa lahti harjumuspärasest mõttest, et sa pead kõik ise ära tegema. Loobu pidevast kontrollist ja õpi teisi usaldama. Kui sa arvad, et mõni inimene ei saa mingi ülesandega hakkama, siis võta aega ja õpeta teda. Sellega säilitad tohutult aega ja hilisemat peavalu. Lisaks annad sa delegeerides teistele volitused üle, mis tähendab, et su ülesannete nimekiri muutub kõhnemaks ja sa saad keskenduda sellele, mis on tõeliselt tähtis,

20. Kustuta mõned punktid oma ülesannete nimekirjast

Sinu to do list on meetritepikkune – sa ei suuda ju eales kõike seda ära teha. Tee see poole võrra väiksemaks, tõmmates sealt maha asju, mida polegi ehk väga vaja teha, või delegeerides need teistele. Järelejäänud nimistust vali kolm kõige tähtsamat asja, mida pead täna ära tegema. Tee see endale harjumuseks, et kustutad sellest nimekirjast nii palju asju ja tegevusi kui võimalik, ja su tööelu läheb palju mõnusamaks.

21. Õhk puhtaks

Lisaks laua koristamisele eemalda ka teised segavad asjad: mõttetud e-kirjad või meeldetuletused, Twitter ja teised suhtlusvõrgustikud (lülita üldse internet välja), ka lõputud märkmed sinu ümber ja seinte peal. Pane kõrvaklapid pähe, nii segavad kolleegid sind vähem, või anna neile teada, et sa pole teatud aja jooksul kättesaadav. Nii jõuad palju rohkem päeva peale ära teha.

22. Lõpeta need koosolekud

Koosolek on üks kõige enam aega raiskav asi meie töös. Tegelikult on teemasid, mida saab kiirelt läbi arutada paari e-kirja või telefonikõnega. Kui oled juht, siis vähenda koosolekute arvu. Kui oled keskastmejuht või spetsialist, siis palu luba poole pealt ära minna väitega, et sul on vaja üks projekt ära lõpetada. Ole selle aja jooksul, mis sa oleks pidanud koosolekul istuma, eriti produktiivne ja näita pärast ülemusele, kui palju sa jõudsid ära teha.

23. e-kirjuta üks kord päevas

Ära tegele e-kirjade saatmise ja lugemisega terve päeva vältel. Pane paika kindel aeg nende jaoks, tühjenda või korrasta e-kirjakast ära ja siis rebi ennast sellest lahti (võid kasutada samu samme nagu laua koristamise juures). Kui sa terve päeva e-kirju kontrollid, paned sa ennast olukorda, kus oled pidevalt häiritud ja kõikide võimuses kohe, kui nad sulle mõne küsimuse esitavad. Sama kehtib interneti, blogide ja foorumite lugemise kohta, nagu juba ülal mainitud.

Allikas: Selle artikli kirjutas Leo Babauta külalisautorina blogi Dumb Little Man jaoks (www.dumblittleman.com),mida peab Jay White. Postitatud 14.06.2007, taasavaldatud 8.01.2010.

 

Päevad läbi ekraani ees. 8 soovitust silmade heaks

Liivatunne silmades, punetus, silmade kiire väsimine… Ilmselt on see kõik sullegi tuttav, aga ilma arvutita ju ka ei saa. Tiia Jugaste annab siin viis head soovitust, mis tõesti toimivad.

Silmade ülepinge tekib sageli liiga intensiivse valguse tõttu, olgu siis tegemist päikesevalguse või tugeva üldvalgusega. Vaata, et arvutiekraan paikneks küljega akna poole (mitte akna ees, ekraaniga vastu valgust). Päikesevalgust aitavad leevendada kardinad ja rulood, ka üldvalgustust saab reeglina vähendada.

Arvuti peaks asetsema silmadest 70 cm kaugusel ja 10–15 kraadi allpool, sest meil on füsioloogiliselt kergem vaadata allapoole kui üles või horisontaalselt.

Silmale on kõige parem kontrastne tekst, must või tume kiri heledal (valgel) taustal. Väldi värvilist tausta – see väsitab silmi.

Pilguta sagedamini silmi. Pilgutamine aitab hoida niiskust (pisarakile), mis kaitseb silmamuna. Kui silmad on pikka aega avatud, aurustub pisaravedelik, tekivad kuivad kohad sarvkestale ja sa tunnedki silmas kipitust, ärritust, võõrkeha- ja liivatunnet. Seda nimetatakse kuiva silma sündroomiks.

Tarbi vett, et organismis ei tekiks veepuudust ja pisarakile moodustumine ei oleks häiritud.

Kuiva silma sündroomi saab kõige lihtsamalt vältida väikeste puhkepausidega iga 20 minuti järel. Tee selline harjutus: vaata 20 sekundit kaugusesse (aknast õue) ja pilguta seejärel silmi tugevalt 10 korda. Kaugusesse vaatamine lõdvestab silma sisemised  fokusseerivad lihased, mis võimaldavad meil lähedale vaadata. Pilgutamine niisutab kuivi alasid sarvkestal.

Kui see ei aita, võib kasutada kunstpisaraid, mis on saadaval apteekides ilma retseptita. Mingit kindlat raviskeemi siin pole – kasuta neid tunde järgi. Kunstpisaraid vajavad kõige enam kontaktläätsede kandjad, kelle silmad on palju tundlikumad.

Kasu on ka nn arvutiprillidest, mis vähendavad silmade väsimist ja kaitsevad kuivamise eest. Prilliklaasid peavad kindlasti olema peegeldusvastase kattega.

Millises füüsilises ja hingelises seisus on eesti mees tegelikult

 „Infarkt, insult, suhkruhaigus, vähk… See aasta on mu koostööpartnerite ja sõprade hulgast viinud mitu täies tööeas inimest,“ ütleb psühholoog ja koolitaja Sirje Tammiste. Tegelikult saame üsna varakult ohusignaale, ütleb ta – neid tuleb lihtsalt õigel ajal tähele panna.

Lisaks uuris Director Olev Poolametsalt, millises füüsilises ja hingelises seisus on eesti meesjuht. Lugu ilmus 2009. aastal Directori novembrinumbris.

**

Nii nagu suitsetajad ei usu suitsupakile kirjutatud reklaami suitsu tapvast mõjust, ei usu me jutte ülepinge suurest mõjust tervisele enne, kui pole midagi hullu juhtunud. Tegelikult saame me varakult ohusignaale: süda peksleb vahel, hingamine kiireneb ilma füüsilise pingutuseta, keskendumisvõime on nõrk, vead sagenevad, tajume ärevusetunnet, pidevat ajapuuduse tunnet, sagenevad unehäired… Ülepinge väljendub meie kehas, mõtetes ja meeleolus – seda tuleks võtta väga tõsiselt. Sest järgmise sammuna tuleb juba haigusega silmitsi seista. Paraku ei anna kõik haigused end varakult sümptomitena tunda. Nii juhtubki, et justkui terve inimene sureb ootamatult.

Isiksuse kriis

Jaapani keeles tähistatakse mõistet kriis kahe hieroglüüfiga: esimene tähistab purustamist, teine võimalust. Nüüd polegi meil muud mõistlikku teha, kui hinnata purustuste suurust, seada uued sihid ja kasutada võimalusi, mis meil on.

Nüüdisaja filosoof ja kirjanik Anatoli Nekrassov kirjutab oma raamatus „Kriisid“: „Harilikult vaadeldakse finantsilist, sotsiaalset ja poliitilist kriisi isiksuse kriisist eraldi. Tegelikult lähtub kõik inimesest. Isegi globaalse kriisi juured on inimeses.“ Sellel, mis sul on, pole mingit väärtust. Väärtuseks oled sa ise. See mõtteviis määrab, kas elad kriisidega või ilma. Väärtuseks on see, et sa tunned koos armastatud inimesega ennast hästi; et sul on hea ja turvaline kodu, kus kasvavad lapsed, keda sa jaksad armastada. Väärtuseks on suhted vanemate ja sugulastega. Alles seejärel tuleb töö. Või vähemalt nii võiks see ideaalis olla.

Vaata üle oma ajaplaneerijad: kui palju sul on aega planeeritud iseendale, abikaasale, lastele, vanematele ja tööle? Kogu ärkveloleku aja võtab töö ja tööst mõtlemine. Töö võtab ka kogu energia, mida peaks jagama oluliste inimestega. Olen veendunud, et ajajuhtimise võtmeküsimus on tasakaalu leidmine.

Minult on paljud imestusega küsinud, kust ma võtan küll aega näiteks trennis käia? Aga see ongi väärtustamise ja otsustamise küsimus – aega võtad selleks, mida väärtuslikuks pead. Kui saad aru, et ilma spordi ja lõõgastuseta ei jaksa, siis võtad selleks ka aja.

Kui me ei võta aega kõige väärtuslikumale oma elus, siis kaotame selle – tervise, perekonna, lähedased…  Kui ka tööl on raske, kaotame elu mõtte. Just praegu võiksime mõelda iseendale ja oma suhetele. On suur kunst vabaneda kirest võistelda: kes on edukam juht, kellel on efektiivsem ettevõte, suurem maja, rohkem raha. Tegelikult on võistlemise soov suur just siis, kui puudub sisemine harmoonia – võistluses võidab tugevam, kiirem, osavam.

Tippsportlased teavad väga hästi – üle treenides tulevad vigastused, mitte võidud. Alles siis, kui sa oled ise tasakaalus, usud endasse ja sul on meeskond, kes sinusse usub, saavutad edu. Meeskonna tähtsaimad inimesed on pereliikmed. Sageli saavad sportlased abi psühholoogilt, pärast enesekindluse ja harmoonia leidmist tuleb ka edu suurvõistlustel.

Juhtidel on sportlastelt palju õppida. Nii puhkuse, lõõgastuse, õige toitumise kui ka professionaalidelt abi küsimise kohta. Paraku ei anna juhi n-ö vigastused end nii otseselt tunda kui sportlastel, läbipõlemine toimub sammhaaval.

Mida ma elult tahan

Praegusel ajal on väga oluline säilitada usk endasse ja väärtustada end sellisena, nagu sa inimesena oled, mõeldes ka muule kui töö ja julgedes endalt küsida: „Mida mina elult tahan?“ Me kiidame ja väärtustame sageli saavutusi ja välimust. Igaüks võib ka ise ennast tunnustada ja endale kinnitada – ma kõlban just sellisena, nagu ma olen.

Lõpeta enda võrdlemine teistega. Alati on keegi sinust nutikam, targem, ilusam, vaimukam. Kui tahad, siis võistle iseendaga. Aga tegelikult on hoopis tervistavam nautida rahulolu ja rõõme, mida teel olles koged. Mitte võitlust ja võitmist. Ainult sina ise saad endale kinnitada, et oled lugupidamist väärt, mida iganes teised ütlevad, teevad või arvavad. (Tõsi, see on väga raske. Sest teiste arvamus mõjutab minapilti, tekitades ohvriks olemise tunnet.)

8 nõuannet, kuidas endale meeldida

Andesta endale, mis on olnud – heasta asjad, mida oled rikkunud, vabanda nende ees, kellele oled haiget teinud. See on vastutuse võtmine. Sa ei jõua nagunii ära oodata, kui terve maailm paremaks muutub, nii et alusta parem iseendast!

Pööra negatiivsed mõtted positiivseks – see annab võimaluse märgata uusi võimalusi. See on mu enda teha, kui kaugele ma oma eluga jõuan. Minu ellusuhtumine sõltub minust endast. Kõrgema enesehinnanguga inimesed tulevad raskustega paremini toime ja julgevad erinevaid asju proovida.

Tee vahet oma isiksusel ja saavutustel – kui ka su varasemad saavutused on kokku kukkunud, oled ju sina inimesena ikka olemas.

Õpi olevikku nautima – mida rohkem väärtustame seda, mis on siin ja praegu, seda enam jääb jaksu uuteks väljakutseteks. Ning paljud tagasilöögid jäävad tulemata, kui me kõige hullemat ei oota.

Töö enesehinnanguga on nagu treening – sellega tuleb pidavalt tegelda. Kõigepealt tuleb iseendas põhjalikult selgusele jõuda, millised on minu tõekspidamised ja väärtushinnangud. Kas ma teen kõik selleks, et elada nii, nagu õigeks pean? Olen ma see inimene, kes olla tahan? Seejärel tuleb õppida end tunnustama.

Päev korraga – mõtle, mis on täna hästi. Kui töö on tehtud, oled puhkust väärt. Et homme endast maksimum anda, ei tohi unustada lõõgastust. Oska olla tänulik, hinnates seda, mis sul olemas on. Kui me ei väärtusta olemasolevat ega tunne tänulikkust, ei hakka me kunagi rahul olema ka sellega, mida me saame.

Alati ei pea üksi kõigega toime tulema – vahel seisneb tugevus just julguses abi küsida; igal inimesel on hetki, mil on vaja kellegagi rääkida ja kelleltki abi paluda.

Leia igas päevas midagi, mille üle naerda – kanna hoolt selle eest, et su ümber oleks inimesi, kellega koos naerda.

Mind on palju aidanud mu shindo-õpetaja Heli sõnad: “Kallista õigeid inimesi ja tee tööd, mida armastad, siis oledki õnnelik.“

Just praegu on oluline endaga jälle sõbraks saada, kontrollides tervist, turgutades enesehinnangut ja -usku, õppides puhkama ja elust rõõmu tundma. Vaid siis realiseerime uued võimalused, mis meid kindlasti ees ootavad. Selleks et jagada oma kogemusi ja teadmisi, olen koos mõttekaaslastega alustanud tervise nädalate läbiviimist Pärnus Tervise Paradiisis.

Tuuli Luud: juhtide suurim õnnetus on see, et nad ei kuula

On juhte, kes on käinud regulaarselt aastaid Tervises oma tervist kontrollimas, loenguid kuulamas ja lõõgastumas. Nad hindavad seda, et kohe tehakse ära põhianalüüsid ja EKG/koormusuuringud ning ultraheli siseelundeist.

Tavaliselt pole neil inimestel aega perearsti juures kurtmas käia ja järjekordades oodata. Kui midagi kuskilt väga ei valuta, siis jääbki reeglina perearsti etapp vahele ja satutakse mingi ägeda haigushooga otse haiglasse. Sanatooriumist saab hea ülevaate oma tervise hetkeolukorrast ja soovitused edaspidiseks.

Muret tekitab see, et pahatihti soovitus jääbki vaid soovituseks: kui aasta pärast kohtume, on kliendi tervislik seis samasugune või isegi halvenenud. Ta pole oma elustiili muutnud, toitumisharjumused on samad ja aktiivne liikumine ning stressitasemele tähelepanu pööramine ei ole saanud tema mõtteviisiks. Need vähesed, kel taaskohtumisel on tunduvalt paremad uuringutulemused võrreldes varasemaga, on olnud kõik muide naised.

Eriti ohtlik on see kõrge kolesterooli taseme puhul, mis on südame-veresoonkonna haiguste üks peamine põhjus. Väga suurt rolli mängivad tervise halvenemises ka kõrgenenud vererõhk, suitsetamine ja suhkruhaigus. Kuna haigus sageneb vanusega, siis võib riskifaktoriks pidada ka vanust. Meestel on seejuures täheldatud varasemat haigestumist kui naistel.

Kurb on see, et ega kõrgenenud kolesteroolisisaldus endast enesetundes kuidagi märku ei anna, selle taset saab määrata ainult analüüsidega. Aga kui just ägedat valu pole, siis eesti mees, eriti veel juht, naljalt tervisekontrolli ei pöördu. Vere kõrgest kolesteroolitasemest tingitud tüsistused (st südame-veresoonkonna haigused) on pöördumatud. Need ei kao ka raviga. Ainsaks võimaluseks on nende teket ära hoida.

Meie arstide kogemuse põhjal on eesti meesjuht tihti kinnine, oma tervisemuredest rääkimist ei peeta heaks tooniks – juht ei saa ju olla nõrguke ja tõbine. Nii kurdetaksegi esimesel visiidil vaid selja/turja lihaspingeid ja noorepõlve sporditraumasid. Alles teisel korral, kui juba uuringute tulemusi arutatakse, jõuab jutt ka ülemäärase stressi ja närvipingeteni. Kui saaks veel kolmandatki korda patsiendi kätte (tavaliselt lahkuvad juhid kiirustades jälle tööle), siis vahest julgetaks tunnistada ka isiklikumaid, näiteks potentsi probleeme.

Doktor Olev Poolamets meesjuhtidele: ööelus kordi lugema ei pea!

Olev Poolamets töötab meestearstina Tartu ülikooli kliinikumi androloogiakeskuses Tallinnas. Ta on raamatu „Mees muutuvas maailmas“ üks neljast autorist, raamatu “Seksuaalsus Eestis” põhiautoreid.

Mis seisus üks kriisiaegne eesti meesjuht on?

Meeste seis on väga-väga erinev. Mitmetel on küllalt ressurssi, et ärist tagasi tõmmata ning elada mitmed kuud Eestist väljas. Paljud on aga pidanud kõvasti otsi kokku tõmbama. Eriti nendes valdkondades, kus kõik muutub päevast päeva, tükib ebakindlus ka mõtteisse ning tuleb koju kaasa.

Siiski on üks suurepärane trend, mis vaatamata raskele ajale välja paistab: mehed avanevad palju rohkem kui mõnda aega tagasi ning nad räägivad endast palju enam kui vanasti. Inimesed, kes loevad ja mõtlevad-arutlevad, oskavad oma pingeid-probleeme teadvustada ja tähtsustada ning arsti poole pöörduda või kasutada professionaalsete nõustajate-psühhoterapeutide abi ning rääkida oma probleemidest ka peres.

Üllatav on, et nii mõnelgi ärimehel on aastate jooksul tekkinud teatud vaimsed sillad, mis aitavad pingetega hakkama saada. Ja ma ei räägi ainult spordisaalist – selleks sillaks võib olla pool tundi joogat või mingid mõtlusharjutused, ja nii juba aastaid. Lõõgastusvahendid on muutunud tervislikumaks ja huvitavamaks, mitmekesisemaks: osatakse uurida oma mõtteid ja meelt, tunda väljalülitumist argirütmist, naudingut meeldivast harrastusest, mõnest sotsiaalsest projektist, suhtlusvõrgustikust. Muidugi kohtab ka põletavat elustiili nagu 1990. aastail – kõva pidu ja kõva naps, aga seda on ikkagi oluliselt vähemaks jäänud ning pigem tundub, et padujoomine ettevõtliku inimese eluosa enam ei ole või kui, siis pole see eriti prestiižne.

Mul on usku eesti meestesse. Mulle meeldivad eesti mehed väga – nad on tublid, tihti valmis avama oma mõtteid-ootusi. Otsitakse vastuseid, mida teha selleks, et edasi areneda, tervise mõttes ja vaimsel tasandil. Pole kaugeltki haruldane, kui mees väljendab hoolivust oma lähedaste ja ettevõttekeskkonna arengu vastu. Isegi venekeelne eliitärimees ei mõtle enam, et kõva pits viina on parim ravim kõikidele muredele-probleemidele. Eesti vene ärimees tundub euroopalik olevat – isegi selline, kes viib oma mõtlemise paremad omadused läbi Eesti maailma.

Muidugi, eks minu juurde satuvadki inimesed, kes endast rohkem hoolivad ja kellel on tekkinud küsimus, kuidas midagi paremaks teha. On kindlasti hulk inimesi, kes mõtlevad ja tegutsevad kardinaalselt teisiti. Aga trend on isegi hämmastavalt positiivne.

Nii et eesti mees tuleb kriisist üsna puhtalt läbi?

Ei, seda ei saa päris öelda – kriis on kriis. Aga rõõmustavalt suur osa meestest on leidnud asjalikke lahendusi. Tundub, et meil mõistetakse rohkem seda, et kriis on ka võimalus. Loodan, et kriis ei kesta liiga kaua selleks, et jõuvarud ammenduksid, ja kindlasti leidub õlatunnet.

Pigem tundub, et tekkimas on probleeme noorema generatsiooniga, kes on ebaküpsem, kel ei ole piisavat võrgustikku ja ettevõtja kogemust. Meil on ilmselt toimimas klassikaline Euroopa mudel, kus noorte töötus on suur. Samas on noored sageli vägagi avatud, terviseteadlikud, optimistlikud, keeleoskajad, nii et mõelda tuleks eraldi noorte ettevõtluskeskkonna loomisele, püüda toetada põlvkondadevahelist teadmiste edasiandmist ja luua sünergiat.

Kahtlemata pannakse selles kriisis lähisuhted proovile, tõsine mure on ka suur laenukoormus ja kohustused, mis tiksuvad oma tiksumist, sest pangad on ju üsna armutud. Hingamisaeg tegevuse ümberkorraldamiseks on sageli hädavajalik. See on suur asi, kui üks mees on leidnud julguse rääkida asjadest, mis on ülikaua tal südamel ja enda sees olnud.

Mis on need probleemid, mida üks mees enda sees kannab?

Näiteks võõrandumine. Partnersuhte teema on väga sageli valus. Mees, ükskõik kui tugev ta ka ei ole, vajab partnerit, inimest, kellelt saaks lähedust ja toetust, eriti keerulistes olukordades. Ta vajab õlalepatsutust. Partnersuhe annab energiat ületada raskusi, see aitab emotsionaalse kontakti kaudu luua stabiilsemat keskkonda.

Iga inimese elus on keerulisemad ja kergemad perioodid, omavahelisel suhtel on siin suur osa. Seksuaalne intensiivsus ei ole ainus kriteerium – lähedus ja toetamine on see, mis loeb. Üks Rootsi ämmaemand uuris oma doktoritöös paare, kus naine oli rase või hiljuti sünnitanud. Rootsiski on palju paare, kes lahutavad pärast laste sündi. Millest siis mehed enim puudust tundsid? Selgus, et mehedki vajavad intiimset lähedust sel perioodil, kui peamine tähelepanu lapsel. Ja mõiste intiimne lähedus ei tähenda siin sugugi mitte seksuaalvahekorda.

Lähedus omandab eriti kriisimomendil uue tähenduse. Vahel on tähtis ka see, kui oled kellegagi koos ja vaikid. Tänapäeva psühholoogiagi tunnistab, et suur osa informatsioonist vahendatakse mittesõnaliselt. See, kui kaks meest veedavad koos aega ja vahetavad vähest informatsiooni, võib hooliv ja oluline olla.

Viimasel ajal olen leidnud ennast mõtlemas, et kõige enam teevad üksteisele haiget lähedased inimesed, sest just lähedase ütlus läheb sulle kõige enam korda. Pikemat perioodi koos olles on loogiline, et võib tekkida paljugi teravamaid, ebameeldivamaid ütlusi. Tähtis on õppida, kuidas andeks anda, mõista, et hoolimata perioodidest, kus need väljaütlemised meelde tulevad, oleme ikka üksteisele vägagi lähedased. Inimese loomuse osaks on kriisiperioodil paraku enamasti just negatiivsema väljatoomine.

Vahel kasvavad inimesed lahku, midagi pole teha – inimeste arengus on see paratamatu. Aga ka lahkumineku juures on sillad väga tähtsad, eriti lastega. Mitmed inimesed suudavad säilitada hea suhte kogu varasema võrgustikuga. Mehed, kes vähegi mõtlevad, on hakanud tähtsustama sidet lastega. Kui on väga raske, siis see on üks olulisimaid sildu, mis annab mehele jõudu elus edasi minna. Lahku kasvamine on huvitav teema ses suhtes, et nii mõnelgi juhul võivad kaasade näiliselt erinevad arengud olla suhtele hoopis rikastavaks.

Õnneks on lääne ühiskonnas pankrot normaalne nähtus ja kuulub teatud juhtudel äri juurde. Siin on tuge vaja, et uuesti jalule tõusta. Nii hea on, kui keegi ütleb: „Asjad ei ole ju nii, et ühel hetkel oled suur võitja, siis teed mõned valed otsused ja oled äkki kohe kaotaja.“ Meedia (ja sellega ka nn ühiskondlik arvamus) kipub aeg-ajalt äsjased võitjad-hakkamasaajad armutult ja kiirelt mutta trampima. Nii ei peaks see minu meelest olema, igaühel peaks olema võimalus uuesti alustada, eriti sellises ühiskonnas kui meil, kus igal isikul, antud juhul ettevõtjal, on suur tähtsus.

Pankrot ei ole ärilises mõttes lõpp ja ei tähenda, et sa oled luuser. Võib-olla oleks hea võtta juhtimisalast konsultatsiooni, kuidas uuesti alustada, et ei tekiks tunnet, et finants- ja riigi süsteem on kõige olulisemad (kui kaotan praeguse kodu, kaotan kõik). Õnneks on ka mitmeid näiteid neist, kes uuesti alustanud.

Kas naise väljavahetamine noorema vastu on endiselt moes?

Meil on edukaid mehi vähem kui naisi, ja edukad mehed on endiselt hinnas ka praegu. Noored naised, kes nende ellu tulevad, ei pea olema sugugi bimbod, kes tahavad öösel vaid möllata, nagu arvatakse. On väga vaimseid ja avatud mõtlemisega noori naisi. Aga et nooremate naiste võtmine oleks padutrend – ei, seda mitte. Mõned juhtumid paistavad lihtsalt meedias eredalt välja.

Tundub, et kaasad aktsepteerivad varasemast rohkem teise poole eneseotsingud. See võib tähendada õpinguid vms stiilis: seda on mehele vaja, las ta siis läheb ja teeb mingi matka, vaimse rännaku. Ei pea ju nagu takjas üksteise küljes olema selleks, et lähedussuhe püsiks. Aga nii palju, kui on inimesi, on ka suhteid. Näiteks varjamatuid homosuhteid on nüüd märksa rohkem.

Kuidas mehed jõuavad kriisi ajal öösiti mehe eest väljas olla?

Seksuaalelu ei ole mehaaniline tegevus – seal on väga oluline ka emotsionaalne, tunnetuslik komponent. Saad ise vanemaks, siis näed, et peale suguühte on seksuaalsuses mitmeid teisi komponente. Vahekordade sagedus võib langeda mingis elufaasis ja muutub see, mida inimene seksuaalelust otsib. Aga see on väga individuaalne. Igal juhul ei pea ööelus kordi lugema.

Mitte mingil juhul ei tohiks ükski mees mõelda, et tal on nüüd probleem ja seksuaalelu peab selle tõttu katki jääma. Seksuoloogias on palju uusi meetodeid ja võimalusi – väga vähe on probleeme, millele ei ole mingitki lahendust. See, et 60- ja 70aastased elavad tänapäeval seksuaalelu, on täiesti normaalne. Ka 80aastased, kuid siiski vähem – tervis hakkab kuluma, suhte küsimused.

Tänapäeval oleme ka paremini hakanud aru saama üldtervise ja seksuaalelu seotusest.  Näiteks intiimelu võib mõjutada metaboolne (ainevahetuslik) sündroom. Istud kontoris, kehakaal, veresuhkur ja vererõhk tõuseb, kolesterooli ainevahetus muutub, samas suguhormooni tase langeb. Kui julged seda tunnistada, saab seda füüsilise aktiivsuse, toitumisharjumuste muutmisega väga hästi parandada. Vahel saadakse nii tugev power, et jätkatakse nagu orav rattas. Hea oleks, kui sellega kaasneks siiski ka vaimne areng.

Mulle meeldib Uku Masingu põhimõte, mida võiks laiendada ka ettevõtja ellu: selleks et olla intensiivsem ja enam ärkvel eilsest, ei pea sa töötama sada korda rohkem, vaid arendama oma mõttemaailma, küpsema nii vaimselt kui töö mõttes (elu on mõttekas siis, kui inimene saab olla intensiivsem, teadlikum, ärkvemal eilsest. See tähendab, et elu mõte on elu enda kvaliteedis ega ole mistahes eluavalduste kvantiteedi suurendamine).

Inimese elu on nii unikaalne. Muidugi on ettevõtjail väga suur koormus, et majandus mudast välja tirida, inimestele tööd pakkuda. Aga nad on tugevamad ses suhtes, et on omandanud oskusi koolitustel ja elus selleks, et arendada oma tegevust ja pakkuda seda teistelegi.