Kuidas saab nõnda olla, et valitsus on tubli, keskpank on hea, aga ometi sattus Eesti majandus maailma viie suurema kukkuja sekka, küsib pankur ja majandusmõtleja Indrek Neivelt. Maailmas räägitakse palju kriisi õppetundidest ja tehakse uusi seadusi. Meie oleme maailmas viie suurema kukkuja seas ja kõik on rahul. Ka kriisiõppetunnid jõuavad seadustesse Brüsselist, mitte meie omal eestvedamisel.
Eilsel advokaadibüroo Raidla, Lejins & Norcous seminaril võttis Neivelt kokku õppetunnid pangandusele, mida viimane kriis on andnud. Ta rõhutas siiski, et tema eesmärgiks pole süüdlaste otsimine, vaid diskussiooni algatamine teemal, mida peaks teisiti tegema, et sellist olukorda vältida. Või kui enamik on rahul sellise poliitikaga, kus buumi ajal antakse hoogu juurde ja languse ajal süvendatakse veelgi langust, siis ka seda on hea teada.
Esimene õppetund: alati peab olema vastutaja
Kes vastutab ülelaenamise eest, kas kommertspangad, Eesti keskpank või hoopis Rootsi Riksbanken? Elanike ja ettevõtete laenukoormus kasvas aastas mahus, mis oli võrdne 30% sisemajanduse koguproduktiga ja jooksva konto puudujääk oli 17 % kogutoodangust. Ja laene muudkui köeti edasi. Tundub, et Eesti keskpank vaatas Rootsi pankuritele alt üles ja arvas, et nood teavad pangandusest rohkem – mis me siin ikka reguleerime. Aga see on halb mäng, kui kohtunik on küll olemas, kuid ei vilista kunagi.
Teine õppetund: laenu tuleb anda neile, kes suudavad selle tagasi maksta
Kord laenuasju ajades küsisin, miks minu kaheaastase käenduse puhul on marginaal 4% ja põllu peale ehitatud majade ostmisel pakutakse 0,5% marginaali kolmekümneks aastaks. Sain sellise loengu osaliseks, millest ma midagi aru ei saanud. Ütlesin siis pangatöötajale, et tal veab, et ma enam pangajuht ei ole, muidu ta ei töötaks enam siin! Pangas töötasid maatriksid ning terve mõistus kadus täiesti ära. Laenu antakse ikka kassavoo järgi, mitte tagatise vastu.
Kolmas õppetund: unustati ära, et võlakiri peab olema võrreldes laenuga vähem riskantne.
Kui pank laenu ei andnud, läks inimene sama maja teisele korrusele. Siis tehti võlakiri ja müüdi see samas majas privaatpanganduse portfellihaldureile maha. Kui ma nägin nende firmade nimesid, kellele pank oli võlakirjad teinud, olin väga ehmatanud. Ajal, mil mina veel laenukomitees olin, ei oleks enamik neist laenu saanud. Aga siis paar aastat hiljem tehti neile võlakirjad, mis teooria järgi peaks olema kõrgema riskiga instrumendid.
Neljas õppetund: aktsiate väike likviidsus läheb kalliks maksma
Kui võtta firma aktsiate tagatisel laenu, on väga kerge nendest ilma jääda. Vähelikviidse aktsia hind võib muutuda väga odavaks. Väikeste käivetega lähevad hinnad üles ja kukuvad ka alla. Eestis on paljude aktsiate hinnad langenud mitu korda. Oletame, et kui kellelgi oleks olnud aktsiahinnast kolmandiku võrra laen, siis on üsna tõenäoline, et ta oleks oma aktsiatest ilma jäänud.
Mina ei soovita aktsiaid pantida.
Viies õppetund: börsileminek toob kaasa peidetud kulud
Mitmed väikesed tegijad noteerisid oma võlakirjad börsil, aga ei arvestanud, et see on kallis lõbu, kuna lisaks otsekuludele lisanduvad varjatud kulud. Pressiteated, aruanded, vastavate töötajate palgahoidmine. Börsil toimetavad firmad saavad eriti suure tähelepanu osaliseks just väikeses ühiskonnas, kus börsifirmasid on vähe.
Rohkem tuleks kasutada pangalaene. Sel juhul ei pea sa ka nii palju infot oma firmast välja andma.
Kuues ja olulisim õppetund: vale boonussüsteem
Pankades loodi lühiajalised boonussüsteemid olukorras, kus võeti pikaajalisi riske. Ja need kaks asja ei sobi kokku. Kuidas seda ravida? Ainult omanikutunde kaudu. Perefirmade pikaajaline nägemus on börsifirmade kvartalikapitalismist parem.
Director 