Pihtimuslugu: Ma ei taha saada tippjuhiks

… aga kardan sellele ettepanekule ei öelda!
Kuni selle päevani läks mul enda arvates tööl päris hästi. Olin osakonnajuhataja töösse sisse elanud ja hoolimata pingelisest eelarvest asi sujus. Kuigi nädala lõpuks tundsin ennast tühjaks pigistatud sidrunina, aitas sportimine laupäeval ja kodune vaikelu pühapäeval energia taastada.
Olin oma töötajate seas omandanud karmi, ent õiglase juhi kuulsuse. Ülemuste ning omanikega moodustasime konstruktiivse meeskonna. Arutasime regulaarselt strateegilisemaid plaane, kuid minu osakonna juhtimisse nad igapäevaselt ei sekkunud. Mul oli vabadus oma parima äranägemise järgi asju kujundada.

Muidugi sai neil koosolekutel tihtipeale aruteluga oma osakonnast kaugemale mõeldud ja kogu ettevõtte mastaabis plaane tehtud. Ohumärgiks oli ilmselt juba see, et omanikud hakkasid paljude otsuste tegemisel otse minult nõu küsima. Kui nad mind lõpuks vestlema kutsusid, siis polnud minu üllatuseks teisi juhte üldse kohal. Minult küsiti otse, mida ma arvan ettevõtte arengust ja probleemsetest kohtadest. Vestlus oli tegelikult lühike – põhiline sõnum oli see, et praeguse juhi kohta pakutakse mulle. Veel sain teada, et minu osakonda ootab niikuinii ees teistega liitmine ning selle juhtimist ei jätku kauaks. Ka järelemõtlemisaega ei antud kauem kui üks päev, sest asjaga olevat kiire.

Lahkusin koosolekult segaste tunnetega. Mul ei olnud sellist ambitsiooni. Loomulikult olin ühtpidi meelitatud, et minu haridust ja töökogemust nii hinnatakse. Eneseuhkust kõditas seegi, et ettevõttes on tööl teisigi osakonnajuhatajaid, kes samuti hea hariduse ja pikaajalise tööpanusega, kuid pakkumine tehti just mulle. Kindlasti tooks uus ametikoht kaasa ka pisut suurema sissetuleku ja muud hüved, nt lahkumishüvitise näol, mis juhatuse liikme lepinguga on tagatud võimaliku teede lahknemise korral. Ja elulookirjelduses oleks ju ka kena kirjutada järgmisena ametinimetuseks „juhatuse liige“.

Teisest küljest hakkas mul otsaesine murelikult kortsu tõmbuma, sest nägin ennast juba tulevikus kõigi nende probleemide keskel, mille olemasolust mul seni aimugi polnud. Ka pakkumine ise polnud esitatud eriti meeldivalt. Kõlama jäi, et ettevõttel on probleeme, praeguse juhtkonna tööga ei olda rahul, otsustama peab kohe. Sinna juurde veel ähvardus, et minu jätkamine praegusel töökohal pole enam võimalik.

Olen küll ettevõttes töötanud pikka aega, aga teiste osakondade spetsiifikaga pole vajadust olnud tegeleda. Kas ma saaksin hakkama teiste, tehniliselt keeruliste valdkondadega? Uus ametikoht nõuaks ka suhtlemist välispartnerite ja ajakirjanikega. Kas oskan nendega õigesti käituda, et ei tekiks valestimõistmisi ja ma ennast ei naeruvääristaks? Oleme senise ülemusega head sõbrad olnud. Kas see ei tundu reetmisena, kui ma nüüd tema koha vastu võtan? Ja kui ma oma ülesannetega hakkama ei saa, siis ei ole mul ilmselt enam võimalust jätkata selles ettevõttes osakonnajuhataja, vaid pean hakkama mujalt tööd otsima. Kui teised osakonnajuhatajad kuulevad minu edutamisest, kas nad toetavad mind juhina või jääb neid närima kadedus ja ma pean hakkama ennast tõestama, et koostööd saavutada.

Loomulikult olen mõelnud tulevikus edasi areneda ja paremale tööalasele positsioonile tõusta. Olen selleks töö kõrvalt õppinud ja teadmisi omandanud. Kui ma vaatan täna Eesti ettevõtete juhte, siis ei tunne ma ennast nendega võrdsena. Olen liiga noor ja puudub kogemus, et võtta nii suurt vastutust. Ja kui proovin ning asi untsu läheb, siis kuhu mul on edasi tööle kandideerida? Juhtide pink on pikk, enne mind on seal kogemustega vanad tegijad, kellega peaksin hakkama konkureerima.

Puhata pole ma niikuinii viimased kolm aastat saanud. Kui võtan koha vastu, siis on kindel, et ka järgmised paar aastat ei saa ma puhkusele mõelda. Kodus on niikuinii probleem, et olen liigselt tööle pühendunud ja veedan aega lähedastega palju vähem, kui võiksin. Raha pole ju tegelikult elus kõige olulisem, pealegi pole pakutud palgasumma ka mitte midagi erilist.

Selle unetu öö veetsin poolt – ja vastuargumente kaaludes. Mida hommiku poole, seda rohkem hakkas kukla taga tiksuma mõte nendest seni takerdunud asjadest, mida kohe muudaksin ja ära teeksin, kui koha vastu võtaksin. Järgmisel päeval koosolekule minnes tekkis hasart, et tahaks midagi ära teha ning näidata kõigile, et olengi hea!

Kas sul on olnud selline kogemus? Mida sina teeksid?

Kuhu kaovad naised teel direktori kabinetti?

Kui Reet Wiseman (neiupõlvenimega Rein) nelja aasta eest Londonis juhtide coach’ina tegutsema hakkas, oli selles omajagu süüdi tema hea sõbranna Kanadast, kes sel alal töötas. Sõbrannal oli õigus – Reedal olid olemas kõik eeldused coach’i tööks. Ta oli selleks ajaks töötanud mitme firma tippjuhtkonnas üle 20 aasta ning muuhulgas juhtinud maailma suurima broneeringusüsteemide firma Sabre Holdingsi Kanada üksust. Kuna tema juured on pärit Eestist, algas kiiresti koostöö ka Self II tippkonsultantide Karin Hango ja Vahur Murutariga.

Reet ise ütleb, et coaching pole ei treening ega konsultatsioon. See on toetav tegevus, mis aitab juhtidel välja selgitada oma suuremad puudused ning jõuda nende põhjusteni. Ühtlasi on Reeda töö olla usaldusväärne partner tippjuhtidele, kes on sageli üksi oma muredega.

Coach’ist on abi ka siis, kui inimene võtab vastu esimese juhitöö või läheb juhiks uude firmasse. Me kõik kipume käituma uuel töökohal täpselt samamoodi nagu endises – see on olnud minu stiil, olen olnud edukas ja käitun seega nõnda ka uues ametis. Kuid just see – uue töökoha väärtushoiakute ja tavadega mittearvestamine – viib nii mõnigi kord läbikukkumiseni.

Reeda esimesed kunded olid tema endised kliendid, reisibüroode inimesed. Ta ütleb ise, et on suur sotsiaalvõrgustiku pooldaja. Ehkki paljudel meist on raske ja ebamugav võõraste inimestega juttu alustada, on just networking arenemiseks ja tegevuse laiendamiseks väga tähtis.

**

Kuhu kaovad naised teel direktori kabinetti?

Miks ikkagi on nii, et naised on koolis edukamad kui mehed, aga tippjuhi ametisse jõuab neid ometi nii vähe? Oma kogemusest räägib Reet Wiseman, Londonis elav eestlannast coach, kel selja taga 20 aastat tippjuhi karjääri Põhja-Ameerikas, Euroopas ja Lähis-Idas.
Miks naiste karjäär nii tihti takerdub?
Tõepoolest, naisi kohtab juhiametis endiselt vähe, ehkki viimastel aastatel on jäänud mulje, et nad on meestega võrdsemaks muutunud. Inglismaal on vaid 12% firmasid, mille juhatuses on naisi.

Minu arvates on üks põhjus selles, et kuna reeglina on juhtpositsioonidel mehed, siis ei söanda naised nende kui mentorite poole pöörduda ja nad unustatakse sageli ära. Teine põhjus on see, et naised ei räägi endast nii palju kui mehed. Nad on palju tagasihoidlikumad ja ei paista seetõttu nii silma – see omakorda tekitab mõtte, et ju ma siis ei ole piisavalt hea, et juhiks saada. Seega nad ei proovigi üldse juhikohta saada.

Lisaks kõigele on paljudel naistel veel üks täiskohaga töö, kodune majapidamine ja pere. Nad peavad kell viis koju minema: lapsed tuleb lasteaiast ära tuua, õhtusöök tuleb valmis teha… Boss aga arvab, et nad ei ole tööle pühendunud, sest tegelevad sellega ainult 8 tundi päevas.

Inglismaal on hästi levinud komme, et pärast tööd minnakse välja õlut jooma. Naised saavad aga kaasa lüüa vaid juhul, kui nad on seda planeerinud ja muu elu selleks õhtuks ära korraldanud. Kui kolleeg hõikab kõigile kell neli, et läheks võtaks klaasi veini, siis jäävad naised kõrvale.

Naiste karjäärile aitaks kaasa see, kui tõsta nende enesekindlust ning õpetada neile, kuidas meeskolleegidega paremaid suhteid luua.

Kas see, kui naine on lapsega pikalt kodus, on ka üks põhjus, et ta ametikõrgendusest kõrvale jääb?
See, kui kaua sa lapsega töölt kõrvale jääd, on muidugi isiklik otsus. Kui minu lapsed sündisid, siis saime lastega kodus olla vaid neli kuud – Kanadas oli selline kord.

Kui naine soovib lapsega kolm aastat kodus olla, siis peaks firmajuht ühelt poolt aru saama, et laste kasvatamine on tähtis. Aga samas peaks naine tõsiselt mõtlema, mida ta saaks teha, et ta ei kaotaks oma professionaalsust ja kontakti tööga.

Mu poeg on praegu 22 ja tütar 25aastane. Aga kui nad väiksed olid, oli meil väga raske aeg: elasime Torontos, kuid firma peakorter oli Dallases, nii et ma pidin mitu korda kuus reisima. Ainus viis, kuidas ma seda teha sain, oli võtta lapsehoidja, kes elas meil kodus ja tegi ka süüa. Ma ei pidanud hommikul lapsi lasteaeda-kooli viima ega kell viis õhtul koju tormama.

Läksin tihti hommikul kella seitsmeks tööle ja jõudsin tänu sellele palju asju ära teha, enne kui teised poole üheksaks kontorisse tulid. Õhtuti läksin sageli juba poole kuue paiku koju, nii et sain vähemalt õhtusöögi ajal koos lastega olla ning neid koolitööde tegemisel abistada. Kui lastel olid koolis etendused või kontserdid, siis panin need aegsasti oma kalendrisse – nii ei pidanud ma kunagi viimasel minutil kliendiga kohtumist ära muutma.

Kas vastab tõele, et naine peab olema mehest peajagu tublim, et pildile jõuda? Või on see pelgalt naiste ettekujutus?
See oleneb palju firmast. Kui juhtkonnas on näiteks 12 meest ja kaks naist, siis tunnevad naised sageli, nagu oleksid nad mikroskoobi all. Nii kui midagi valesti teed, vaadatakse kohe sinu otsa ja öeldakse: sa oled ju naine, sa ei tea, kuidas asjad käivad.Ma ei ole psühholoog, aga olen lugenud, et naised mõtlevad rohkem sellele, et keegi jälgib neid.

Täisversiooni loe Directori veebruari numbrist.